Heiki Pärdi
Maa ja linna vahel
Eesti alevite lugu
272-leheküljeline suures formaadis ning kõvas köites raamat
Tänapäev 2023
Geograaf Edgar Kant jõudis 1930. aastail järeldusele, et alevi ja linna vahele polegi võimalik eraldusjoont tõmmata.
Raamatu pealkirigi viitab alevite kahetisele olemusele, milles leidub küll jooni maale iseloomulikust külaelust, ent alevi vaimsed ja ainelised sihid olid suunatud linna poole.
Alevirahvast, kelle vahendusel paljud argikultuuri uuendused sisustuse, rõivastuse, toidu, kommete jmt alal väga kiiresti linnast maale levisid, sai tõhus ühenduslüli linlaste ja maarahva vahel. Just sellepärast on põhjust alevitega veidi lähemalt tutvuda.
Ajaloolase Arnold Soomi andmeil on vähemalt kaks meie hilisemat alevit – Lihula ja Põltsamaa – alguse saanud juba keskajal. «Et Eesti- või Liivimaa alevikel oleks olnud mingeid asutamisürikuid või muid privileege, ei olnud tavaline. Nad lihtsalt tekkisid selleks sobivates paikades, peamiselt ordu või piiskoplike linnuste vahetus läheduses, ning leidsid sellistena kohalike võimukandjate poolt aktsepteerimist.» Lihula alev hävis põhjalikult Liivi sõjas, ent Poola võimud, kelle võimu alla Põltsamaa peale Liivi sõda läks, üritasid seda uuesti ellu äratada.
Selle raamatu põhitähelepanu keskendub alevielule 20. sajandi esimesel poolel, puudutades põgusalt ka Nõukogude aja algul toimunud suuri muutusi.
Esimeses peatükis tuleb juttu Eesti alevite kujunemisloost, nende sotsiaalsest, majanduslikust ja kultuurilisest sisust.
Teises peatükis teeme põgusa sissevaate alevite ehitatud keskkonda, millest selgub, et suurimad erinevused ses suhtes valitsesid n-ö traditsiooniliste maalähedaste käsitöö-kaubandusalevite ning tööstusalevite vahel.
Kolmas peatükk on pühendatud alevite argielule, elulaadile, elamistingimustele, tervishoiule.
Raamatu viimase osa moodustavad väljavõtted 1890.–1910. aastail Riias välja antud saksakeelsetest aadressiraamatutest, mida ilmus Eestimaa ja Liivimaa kubermangu päris mitu. Neis oli eraldi alajaotus ka alevike-alevite kohta, kus esitati üksikasjalikke ja konkreetseid andmeid paikkonna võimu- ja vaimukandjate kohta, loeti üles kohalikud tähtsamad asutused, koolid, ärid ja käsitöölised-ettevõtjad, seltsid ja muud vabaühendused... Võib-olla teeb need raamatud tänapäeval kõige väärtuslikumaks seal nimepidi üles loetud selles või teises alevis tegutsenud inimesed.
Raamatu pealkirigi viitab alevite kahetisele olemusele, milles leidub küll jooni maale iseloomulikust külaelust, ent alevi vaimsed ja ainelised sihid olid suunatud linna poole.
Alevirahvast, kelle vahendusel paljud argikultuuri uuendused sisustuse, rõivastuse, toidu, kommete jmt alal väga kiiresti linnast maale levisid, sai tõhus ühenduslüli linlaste ja maarahva vahel. Just sellepärast on põhjust alevitega veidi lähemalt tutvuda.
Ajaloolase Arnold Soomi andmeil on vähemalt kaks meie hilisemat alevit – Lihula ja Põltsamaa – alguse saanud juba keskajal. «Et Eesti- või Liivimaa alevikel oleks olnud mingeid asutamisürikuid või muid privileege, ei olnud tavaline. Nad lihtsalt tekkisid selleks sobivates paikades, peamiselt ordu või piiskoplike linnuste vahetus läheduses, ning leidsid sellistena kohalike võimukandjate poolt aktsepteerimist.» Lihula alev hävis põhjalikult Liivi sõjas, ent Poola võimud, kelle võimu alla Põltsamaa peale Liivi sõda läks, üritasid seda uuesti ellu äratada.
Selle raamatu põhitähelepanu keskendub alevielule 20. sajandi esimesel poolel, puudutades põgusalt ka Nõukogude aja algul toimunud suuri muutusi.
Esimeses peatükis tuleb juttu Eesti alevite kujunemisloost, nende sotsiaalsest, majanduslikust ja kultuurilisest sisust.
Teises peatükis teeme põgusa sissevaate alevite ehitatud keskkonda, millest selgub, et suurimad erinevused ses suhtes valitsesid n-ö traditsiooniliste maalähedaste käsitöö-kaubandusalevite ning tööstusalevite vahel.
Kolmas peatükk on pühendatud alevite argielule, elulaadile, elamistingimustele, tervishoiule.
Raamatu viimase osa moodustavad väljavõtted 1890.–1910. aastail Riias välja antud saksakeelsetest aadressiraamatutest, mida ilmus Eestimaa ja Liivimaa kubermangu päris mitu. Neis oli eraldi alajaotus ka alevike-alevite kohta, kus esitati üksikasjalikke ja konkreetseid andmeid paikkonna võimu- ja vaimukandjate kohta, loeti üles kohalikud tähtsamad asutused, koolid, ärid ja käsitöölised-ettevõtjad, seltsid ja muud vabaühendused... Võib-olla teeb need raamatud tänapäeval kõige väärtuslikumaks seal nimepidi üles loetud selles või teises alevis tegutsenud inimesed.
Alates
32,00 €
Ainult %1 järel
Geograaf Edgar Kant jõudis 1930. aastail järeldusele, et alevi ja linna vahele polegi võimalik eraldusjoont tõmmata.
Raamatu pealkirigi viitab alevite kahetisele olemusele, milles leidub küll jooni maale iseloomulikust külaelust, ent alevi vaimsed ja ainelised sihid olid suunatud linna poole.
Alevirahvast, kelle vahendusel paljud argikultuuri uuendused sisustuse, rõivastuse, toidu, kommete jmt alal väga kiiresti linnast maale levisid, sai tõhus ühenduslüli linlaste ja maarahva vahel. Just sellepärast on põhjust alevitega veidi lähemalt tutvuda.
Ajaloolase Arnold Soomi andmeil on vähemalt kaks meie hilisemat alevit – Lihula ja Põltsamaa – alguse saanud juba keskajal. «Et Eesti- või Liivimaa alevikel oleks olnud mingeid asutamisürikuid või muid privileege, ei olnud tavaline. Nad lihtsalt tekkisid selleks sobivates paikades, peamiselt ordu või piiskoplike linnuste vahetus läheduses, ning leidsid sellistena kohalike võimukandjate poolt aktsepteerimist.» Lihula alev hävis põhjalikult Liivi sõjas, ent Poola võimud, kelle võimu alla Põltsamaa peale Liivi sõda läks, üritasid seda uuesti ellu äratada.
Selle raamatu põhitähelepanu keskendub alevielule 20. sajandi esimesel poolel, puudutades põgusalt ka Nõukogude aja algul toimunud suuri muutusi.
Esimeses peatükis tuleb juttu Eesti alevite kujunemisloost, nende sotsiaalsest, majanduslikust ja kultuurilisest sisust.
Teises peatükis teeme põgusa sissevaate alevite ehitatud keskkonda, millest selgub, et suurimad erinevused ses suhtes valitsesid n-ö traditsiooniliste maalähedaste käsitöö-kaubandusalevite ning tööstusalevite vahel.
Kolmas peatükk on pühendatud alevite argielule, elulaadile, elamistingimustele, tervishoiule.
Raamatu viimase osa moodustavad väljavõtted 1890.–1910. aastail Riias välja antud saksakeelsetest aadressiraamatutest, mida ilmus Eestimaa ja Liivimaa kubermangu päris mitu. Neis oli eraldi alajaotus ka alevike-alevite kohta, kus esitati üksikasjalikke ja konkreetseid andmeid paikkonna võimu- ja vaimukandjate kohta, loeti üles kohalikud tähtsamad asutused, koolid, ärid ja käsitöölised-ettevõtjad, seltsid ja muud vabaühendused... Võib-olla teeb need raamatud tänapäeval kõige väärtuslikumaks seal nimepidi üles loetud selles või teises alevis tegutsenud inimesed.
Raamatu pealkirigi viitab alevite kahetisele olemusele, milles leidub küll jooni maale iseloomulikust külaelust, ent alevi vaimsed ja ainelised sihid olid suunatud linna poole.
Alevirahvast, kelle vahendusel paljud argikultuuri uuendused sisustuse, rõivastuse, toidu, kommete jmt alal väga kiiresti linnast maale levisid, sai tõhus ühenduslüli linlaste ja maarahva vahel. Just sellepärast on põhjust alevitega veidi lähemalt tutvuda.
Ajaloolase Arnold Soomi andmeil on vähemalt kaks meie hilisemat alevit – Lihula ja Põltsamaa – alguse saanud juba keskajal. «Et Eesti- või Liivimaa alevikel oleks olnud mingeid asutamisürikuid või muid privileege, ei olnud tavaline. Nad lihtsalt tekkisid selleks sobivates paikades, peamiselt ordu või piiskoplike linnuste vahetus läheduses, ning leidsid sellistena kohalike võimukandjate poolt aktsepteerimist.» Lihula alev hävis põhjalikult Liivi sõjas, ent Poola võimud, kelle võimu alla Põltsamaa peale Liivi sõda läks, üritasid seda uuesti ellu äratada.
Selle raamatu põhitähelepanu keskendub alevielule 20. sajandi esimesel poolel, puudutades põgusalt ka Nõukogude aja algul toimunud suuri muutusi.
Esimeses peatükis tuleb juttu Eesti alevite kujunemisloost, nende sotsiaalsest, majanduslikust ja kultuurilisest sisust.
Teises peatükis teeme põgusa sissevaate alevite ehitatud keskkonda, millest selgub, et suurimad erinevused ses suhtes valitsesid n-ö traditsiooniliste maalähedaste käsitöö-kaubandusalevite ning tööstusalevite vahel.
Kolmas peatükk on pühendatud alevite argielule, elulaadile, elamistingimustele, tervishoiule.
Raamatu viimase osa moodustavad väljavõtted 1890.–1910. aastail Riias välja antud saksakeelsetest aadressiraamatutest, mida ilmus Eestimaa ja Liivimaa kubermangu päris mitu. Neis oli eraldi alajaotus ka alevike-alevite kohta, kus esitati üksikasjalikke ja konkreetseid andmeid paikkonna võimu- ja vaimukandjate kohta, loeti üles kohalikud tähtsamad asutused, koolid, ärid ja käsitöölised-ettevõtjad, seltsid ja muud vabaühendused... Võib-olla teeb need raamatud tänapäeval kõige väärtuslikumaks seal nimepidi üles loetud selles või teises alevis tegutsenud inimesed.
| Tootekood | R0292628 |
|---|---|
| Aasta | 2023 |
| Autor | Heiki Pärdi |
| Kirjastus | Tänapäev |
| Kujundaja | Andres Tali |
| Köide | kõva |
| Lehekülgi | 272 |
| EAN | 9789916174173 |
| Ümbris | ei |
| Keel | eesti |
| Teema | Eesti eile ja täna, Eesti ajalugu, arhitektuur |
| Fotograaf | Heiki Pärdi |
Kas kõik raamatud on kohe saadaval?
Uued raamatud - suur osa on laos olemas (seisukord>uus), aga suur osa on ka tellimisel (seisukord > uus tellimisel). Tellimisel raamatud saabuvad lattu enamasti 1-2-3 päeva jooksul.
Kasutatud raamatud (seisukord > väga hea, hea, rahuldav) on kõik kohe laos või poes olemas.
Mis siis teha, kui minu otsitud raamat on läbi müüdud?
Leia otsitav raamat täppisotsinguga siit.
Saada oma soov info@raamatukoi.ee. Me salvestame selle ja anname teada, kui raamatu
leiame. Vahel leiame kiiresti, vahel kulub aastaid. On raamatuid, mille järjekorras on mitu inimest.
Kuidas raamatud kätte saab?
Saadame raamatuid kõigisse pakikappidesse ja kulleriga otse tellija aadressile. Raamatuile saab ka ise kauplustesse järele tulla: Harju tn 1 Tallinnas või Lossi tn 28 Viljandis. Soome, Lätti ja Leetu saadame raamatuid nii pakikappidesse kui tavapostiga, mujale maailmas samuti tavapostiga. Loe lähemalt siit.
Millises seisukorras on kasutatud raamatud?
Iga kasutatud raamatu eksemplari juures on märgitud seisukord: väga hea, hea, rahuldav, halb ja vajadust mööda ka täpsustus. Loe lähemalt siit.