Veri ja jää

208-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites sõjaromaan

Pakett 1994

Nad tuiskasid täie hooga üle lumme mattunud lagendiku ning ründasid punkrit. Seest kostis laskudest kohutatud meeste ärevaid hõikeid. Uks paiskus valla. Pilusilm hüppas üle läve. Tema puss välgatas ja tungis esimese ettejuhtunud venelase kõrri, läbistades ühe löögiga nii kägiveeni kui ka unearteri. Mees kõõksatas ja vajus kokku, lämbudes omaenese veres.
Schulze hüppas üle põrandal väänleva keha. Poolpaljas sõdur jooksis kriisates mööda kitsast vahekäiku talle vastu. Schulze vajutas instinktiivselt oma «Schmeisseri» päästikule. Venelane murdus kahekorra kokku. Tema pärani suust purskas helepunane vahuselt mullitav verejuga. Pilusilm rebis esimese vahekäigust paremale avaneva ukse lahti, heitis granaadi ja lükkas kohe ukse kinni. Plahvatus painutas laudseina kummi. Kogu ruum oli äkki täis karjeid ning meeletuid agooniaoigeid. Koridori tulvas lõhkeainesuitsu; seal valitsesid veri ja surm.
Mõlemad ründajad jooksid edasi. Järgmine uks paremal oli pärani lahti. Jalad harkis, turjakas keha ettepoole kallutatud, surus Schulze oma automaadi paremale puusale ning avas marutule. Venelased varisesid oma magamisasemetele, pudenesid rohmakatelt naridelt nagu sitikad äkki maast lahti rebitud kivilt. See oli ehtne veresaun.
Pilusilm jooksis Schulze juurde. Ta hingeldas ägedalt ja tema puss oli üleni helepunase verega kaetud. «Kõik on kõpsed!» ähkis ta. «Pilusilm tunneb oma tööd!»
«Hästi tehtud, sa siberi pask!» hingeldas Schulze vastu, püüdes lahinguärevusest rahuneda. «Auaarialase kohta täitsa tubli töö!» Samas meenus talle valvepost. «Pilusilm, seal on veel kaks meest! Tule!»
Nad tormasid üle koridoripõrandale varisenud laipade punkkriukseni ja rebisid selle valla.
«Seal nad on!» hüüatas Pilusilm.
Mõlemad tunnimehed märkasid neid samal hetkel. Nad avasid tule. Nende kuulid paiskasid otse Pilusilma ees lumesambaid üles. Ta tulistas vastu. Mööda! Schulze püüdes metsikult pekslevat südant rahulikumaks sundida, et saaks vaenlasi relvakirbule võtta. «Schmeisser» hakkas julmalt võrisema ning tinarahe rebis ühe tunnimehe sõna otseses mõttes pooleks.
See oli teisele liig mis liig. Ta röögatas kohkunult ning põgenes läbi sügava lume kahlates puude all asuva kaitsva pimeduse poole, et sealt pääsu leida. Schulze teadis, et see mees ei tohi pääseda.
Toode on läbi müüdud
Nad tuiskasid täie hooga üle lumme mattunud lagendiku ning ründasid punkrit. Seest kostis laskudest kohutatud meeste ärevaid hõikeid. Uks paiskus valla. Pilusilm hüppas üle läve. Tema puss välgatas ja tungis esimese ettejuhtunud venelase kõrri, läbistades ühe löögiga nii kägiveeni kui ka unearteri. Mees kõõksatas ja vajus kokku, lämbudes omaenese veres.
Schulze hüppas üle põrandal väänleva keha. Poolpaljas sõdur jooksis kriisates mööda kitsast vahekäiku talle vastu. Schulze vajutas instinktiivselt oma «Schmeisseri» päästikule. Venelane murdus kahekorra kokku. Tema pärani suust purskas helepunane vahuselt mullitav verejuga. Pilusilm rebis esimese vahekäigust paremale avaneva ukse lahti, heitis granaadi ja lükkas kohe ukse kinni. Plahvatus painutas laudseina kummi. Kogu ruum oli äkki täis karjeid ning meeletuid agooniaoigeid. Koridori tulvas lõhkeainesuitsu; seal valitsesid veri ja surm.
Mõlemad ründajad jooksid edasi. Järgmine uks paremal oli pärani lahti. Jalad harkis, turjakas keha ettepoole kallutatud, surus Schulze oma automaadi paremale puusale ning avas marutule. Venelased varisesid oma magamisasemetele, pudenesid rohmakatelt naridelt nagu sitikad äkki maast lahti rebitud kivilt. See oli ehtne veresaun.
Pilusilm jooksis Schulze juurde. Ta hingeldas ägedalt ja tema puss oli üleni helepunase verega kaetud. «Kõik on kõpsed!» ähkis ta. «Pilusilm tunneb oma tööd!»
«Hästi tehtud, sa siberi pask!» hingeldas Schulze vastu, püüdes lahinguärevusest rahuneda. «Auaarialase kohta täitsa tubli töö!» Samas meenus talle valvepost. «Pilusilm, seal on veel kaks meest! Tule!»
Nad tormasid üle koridoripõrandale varisenud laipade punkkriukseni ja rebisid selle valla.
«Seal nad on!» hüüatas Pilusilm.
Mõlemad tunnimehed märkasid neid samal hetkel. Nad avasid tule. Nende kuulid paiskasid otse Pilusilma ees lumesambaid üles. Ta tulistas vastu. Mööda! Schulze püüdes metsikult pekslevat südant rahulikumaks sundida, et saaks vaenlasi relvakirbule võtta. «Schmeisser» hakkas julmalt võrisema ning tinarahe rebis ühe tunnimehe sõna otseses mõttes pooleks.
See oli teisele liig mis liig. Ta röögatas kohkunult ning põgenes läbi sügava lume kahlates puude all asuva kaitsva pimeduse poole, et sealt pääsu leida. Schulze teadis, et see mees ei tohi pääseda.
Tooteinfo
Tootekood R0000728
Aasta 1994
Autor Leo Kessler
Kirjastus Pakett
Tõlkija Madis Friedemann
Köide pehme
Lehekülgi 208
Ümbris ei
Teema krimi ja põnevus