Töökeskkonnas õppimise tähendus töötajate kohanemisel töömuutustega

Paaril viimasel aastakümnel on Euroopas tähelepanukeskmesse tõusnud töökeskkonnas õppimine kui mehhanism, mis võimaldab töötajatel paremini kohaneda töönõuetega ning suurendada oma tööalast suutlikkust. Väitekirja probleemiasetus lähtub tõdemusest, et struktuursed muutused ja nendega kaasnevad töömuutused põhjustavad vastuolusid institutsioonide tasandil ja põhimõttelisi muutusi vajalikus tööalases suutlikkuses. See viib väitekirja keskse uurimisküsimuseni: kuidas toimub töötajate töökeskkonnas õppimine vastusena töömuutustele ning milliseid strateegiaid nad seejuures rakendavad? Esimene peatükk on pühendatud uurimisobjektile lähenemise metodoloogiliste põhimõtete selgitamisele, töö ülesannete ja rakendatud meetodite kirjeldamisele, kirjeldatakse empiirilise uuringu andmebaasi, andmetöötlusmeetodeid ja uuringu usaldusväärsuse tagamise vahendeid. Teises peatükis analüüsitakse üldiseid struktuurseid muutusi, mis avaldavad kas otsest või kaudset mõju töömuutustele ja töötajate tööalase suutlikkuse mustritele, analüüsitakse ka majanduse ja hariduse, eelkõige kutsehariduse seoseid ning Eesti kutsehariduse arengut Euroopa kutseharidussüsteemide taustal. Kolmas peatükk analüüsib tööalast suutlikkust kirjeldavaid kontseptsioone: inimkapital, oskused ja pädevused. Neljas peatükk on pühendatud empiirilisele analüüsile, milles juhindutakse kohanemise mudelist, rakendades kvalitatiivanalüüsi põhimõtteid ja mustrisobitamist teoreetilise mudeli ja empiiriliste mustrite sidumiseks, viiendas peatükis on kokkuvõtvalt esitatud töö peamised teoreetilised ja rakenduslikud tulemused. Ingliskeelne kokkuvõte.