Teadus ja usk

Teaduse areng on toimunud sedavõrd kiiresti, et mõnekümne aasta tagune maailmapilt on tänaseks lootusetult aegunud. On heameel, et teadmiste ülemaailmses avastusprotsessis on väärika koha leidnud ka eesti teadlased. See on saanud võimalikuks tänu 100. aastasele traditsioonile, mille vundamendiks sai eestikeelne kõrgharidus, tingimuste loomine teadustööks ja Eesti Teaduste Akadeemia rajamine 1938. aastal. Meie astronoomid ja astrofüüsikud on andnud olulise panuse universumi toimimise mõistmiseks ja võtavad osa tumeaine saladuste lahendamisest. Maailma uurimine on näidanud, et elame unikaalsel planeedil, mis on just nagu spetsiaalselt inimeste jaoks kohendatud ja oleme ainulaadsed mõistuse poolest, mis võimaldab avastada looja poolt programmeeritud loodusseadusi ja neid rakendada.

Teadus ja usk on inimese vaimse tegevuse vili. Võib väita, et teadusel ja usul on ühine eesmärk – mõista maailma, kuhu oleme sündinud, mõista elu mõtet ja elu väärtusi. Põhimõtteline erinevus seisneb selles, et eesmärgi saavutamiseks kasutatakse erinevaid meetodeid. Vaatamata teaduse ja usu õilsatele eesmärkidele on neid läbi aegade kasutatud vahenditena võimuvõitluses ja valitsejate domineerimisinstinktide rahuldamiseks. Teame kui jõhkralt on teadust kasutatud inimkonda ähvardavate relvade loomiseks. Samas tuleb tunnistada, et ka inimkond tervikuna pole senini suutnud vabaneda ahnusest, kadedusest, egoismist, ebaaususest, vägivallast. Meid ei ähvarada sarvedega ja sabaga saatan, vaid meid endis peituvad kurjusealged. Inimkonna üheks eesmärgiks on neist vabanemine.

Autor peab Eesti sulandumist ristiusu ja veelgi enam – luterliku kiriku kultuuriruumi väga õnnestunuks, sest just selle levikualas on kirik saanud rahvalähedaseks ja suutnud ellu viia demokraatia ja humanismi põhimõtteid. Samas peab ta otsinguid usu ajakohastamiseks, selle vabastamist ajaloolistest, päevapoliitilistest ja suguvõsaloolistest kirjeldustest, õigustatuks. On ilmne, et tänapäeva maailma eetiliste väärtuste peamiseks kandjaks on ristiusk. Selgesti on tajutav teaduse ja usu koostöö vajadus ehkki juba Albert Einstein tuli järeldusele, et teadus ilma usuta on lombakas, usk ilma teaduseta on pime.

Inimkonna jätkusuutlikuse seisukohast on oluline rahvusvaheline koostöö haritud, kultuurse ja kõiki inimesi väärtustava ühiskonna rajamiseks. Suuremat üksmeelt ja koostööd vajab ka meie enda riik ja rahvas. Autori arvates võiks Eesti luua ühiskonna uue mudeli, kus juhtmõtteks on innovatsioon kõigis majandusaharudes, kus prioriteediks teadus ja teadmistepõhine ettevõtlus, kus puudub vaesus, kus peetakase lugu perekonnast. Kus austatakse traditsioonilist ristiusku ja selle ideaale – armastust, hoolivust, väärikust ja kohusetunnet, kus ühiskond toimib üksmeelselt rõhuasetusega isamaalisusele, eest keele ja kultuuri säilimisele ja arendamisele. Autor jõuab järeldusele, et elame ajastul kus teadus ja usk täiendavad üksteist. Teadus näeb usus ja kirikus oma liitlast intelligentsema ja eetilisema inimkonna kujundamisel.