Paiganimesid Velise mailt ja ratastuuri lähikonnast

Huvi kodukoha kohanimede vastu tekkis ja nende korjamist alustasin 1945. a. paiku, kui olin veel Nurtu kooli õpilane. Meie kooli juhataja ning õpetaja Liisa voore õhutas õpilasi kodust ja külast kuuldud vanu jutte kirja panema, eriti oma vanavanemate elulugusid ja nende tegemisi uurima.

Töömeheteed alustasin noore poisina. Esimestel aastatel praakeri ja metsavahina. Puutusin kokku paljude metsa- ja jahimeestega, neilgi jätkus huvitavaid lugusid omakandi minevikust. Pühapäeviti olid tihti külalisteks meie peres vanad külataadid, kellega isal oli hea läbisaamine. Neil kuulsin lugusid lisaks ja nii tekkiski mõte kuuldu paberile panna. Neist vestetest koorusid vanema põlvkonna arusaamat tööst, säästlikkusest ja ligimesse suhtumisest. Kuuldud lood seostuvad alati mingi paigaga looduses: jõe, metsatuka, soo, rabaga, samuti küla ja taluga ning seal elanud inimestega.
Eriti tunnen seda nüüd, kui elatud enam kui kolmveerand sajandit ja olen jõudnud ühiskonda, kus suhtumine töösse ja säästlikkus on asendunud üha suurema tarbimisega. Leian, et asi on liiale läinud. Seda kinnitavad üha suurenevad prügilad, mis järjega juba looduses ja on valusad vaadata.
Lembit Tihkan