Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Et rohkem infot saada küpsiste kohta, loe siit.
Paiganimesid Velise mailt ja ratastuuri lähikonnast
40-leheküljeline suures formaadis ning pehmes köites brošüür
Huvi kodukoha kohanimede vastu tekkis ja nende korjamist alustasin 1945. a. paiku, kui olin veel Nurtu kooli õpilane. Meie kooli juhataja ning õpetaja Liisa voore õhutas õpilasi kodust ja külast kuuldud vanu jutte kirja panema, eriti oma vanavanemate elulugusid ja nende tegemisi uurima.
Töömeheteed alustasin noore poisina. Esimestel aastatel praakeri ja metsavahina. Puutusin kokku paljude metsa- ja jahimeestega, neilgi jätkus huvitavaid lugusid omakandi minevikust. Pühapäeviti olid tihti külalisteks meie peres vanad külataadid, kellega isal oli hea läbisaamine. Neil kuulsin lugusid lisaks ja nii tekkiski mõte kuuldu paberile panna. Neist vestetest koorusid vanema põlvkonna arusaamat tööst, säästlikkusest ja ligimesse suhtumisest. Kuuldud lood seostuvad alati mingi paigaga looduses: jõe, metsatuka, soo, rabaga, samuti küla ja taluga ning seal elanud inimestega.
Eriti tunnen seda nüüd, kui elatud enam kui kolmveerand sajandit ja olen jõudnud ühiskonda, kus suhtumine töösse ja säästlikkus on asendunud üha suurema tarbimisega. Leian, et asi on liiale läinud. Seda kinnitavad üha suurenevad prügilad, mis järjega juba looduses ja on valusad vaadata.
Lembit Tihkan
Töömeheteed alustasin noore poisina. Esimestel aastatel praakeri ja metsavahina. Puutusin kokku paljude metsa- ja jahimeestega, neilgi jätkus huvitavaid lugusid omakandi minevikust. Pühapäeviti olid tihti külalisteks meie peres vanad külataadid, kellega isal oli hea läbisaamine. Neil kuulsin lugusid lisaks ja nii tekkiski mõte kuuldu paberile panna. Neist vestetest koorusid vanema põlvkonna arusaamat tööst, säästlikkusest ja ligimesse suhtumisest. Kuuldud lood seostuvad alati mingi paigaga looduses: jõe, metsatuka, soo, rabaga, samuti küla ja taluga ning seal elanud inimestega.
Eriti tunnen seda nüüd, kui elatud enam kui kolmveerand sajandit ja olen jõudnud ühiskonda, kus suhtumine töösse ja säästlikkus on asendunud üha suurema tarbimisega. Leian, et asi on liiale läinud. Seda kinnitavad üha suurenevad prügilad, mis järjega juba looduses ja on valusad vaadata.
Lembit Tihkan
Huvi kodukoha kohanimede vastu tekkis ja nende korjamist alustasin 1945. a. paiku, kui olin veel Nurtu kooli õpilane. Meie kooli juhataja ning õpetaja Liisa voore õhutas õpilasi kodust ja külast kuuldud vanu jutte kirja panema, eriti oma vanavanemate elulugusid ja nende tegemisi uurima.
Töömeheteed alustasin noore poisina. Esimestel aastatel praakeri ja metsavahina. Puutusin kokku paljude metsa- ja jahimeestega, neilgi jätkus huvitavaid lugusid omakandi minevikust. Pühapäeviti olid tihti külalisteks meie peres vanad külataadid, kellega isal oli hea läbisaamine. Neil kuulsin lugusid lisaks ja nii tekkiski mõte kuuldu paberile panna. Neist vestetest koorusid vanema põlvkonna arusaamat tööst, säästlikkusest ja ligimesse suhtumisest. Kuuldud lood seostuvad alati mingi paigaga looduses: jõe, metsatuka, soo, rabaga, samuti küla ja taluga ning seal elanud inimestega.
Eriti tunnen seda nüüd, kui elatud enam kui kolmveerand sajandit ja olen jõudnud ühiskonda, kus suhtumine töösse ja säästlikkus on asendunud üha suurema tarbimisega. Leian, et asi on liiale läinud. Seda kinnitavad üha suurenevad prügilad, mis järjega juba looduses ja on valusad vaadata.
Lembit Tihkan
Töömeheteed alustasin noore poisina. Esimestel aastatel praakeri ja metsavahina. Puutusin kokku paljude metsa- ja jahimeestega, neilgi jätkus huvitavaid lugusid omakandi minevikust. Pühapäeviti olid tihti külalisteks meie peres vanad külataadid, kellega isal oli hea läbisaamine. Neil kuulsin lugusid lisaks ja nii tekkiski mõte kuuldu paberile panna. Neist vestetest koorusid vanema põlvkonna arusaamat tööst, säästlikkusest ja ligimesse suhtumisest. Kuuldud lood seostuvad alati mingi paigaga looduses: jõe, metsatuka, soo, rabaga, samuti küla ja taluga ning seal elanud inimestega.
Eriti tunnen seda nüüd, kui elatud enam kui kolmveerand sajandit ja olen jõudnud ühiskonda, kus suhtumine töösse ja säästlikkus on asendunud üha suurema tarbimisega. Leian, et asi on liiale läinud. Seda kinnitavad üha suurenevad prügilad, mis järjega juba looduses ja on valusad vaadata.
Lembit Tihkan
| Tootekood | R0206536 |
|---|---|
| Aasta | 2008 |
| Autor | |
| Kirjastus | Velise Kultuuri ja Hariduse Selts |
| Kujundaja | Anne Aaspõllu |
| Koostaja | Lembit Tihkan |
| Köide | pehme |
| Lehekülgi | 40 |
| EAN | 9789949159666 |
| Ümbris | ei |
| Teema |
Kas kõik raamatud on kohe saadaval?
Uued raamatud - suur osa on laos olemas (seisukord>uus), aga suur osa on ka tellimisel (seisukord > uus tellimisel). Tellimisel raamatud saabuvad lattu enamasti 1-2-3 päeva jooksul.
Kasutatud raamatud (seisukord > väga hea, hea, rahuldav) on kõik kohe laos või poes olemas.
Mis siis teha, kui minu otsitud raamat on läbi müüdud?
Leia otsitav raamat täppisotsinguga siit.
Saada oma soov info@raamatukoi.ee. Me salvestame selle ja anname teada, kui raamatu
leiame. Vahel leiame kiiresti, vahel kulub aastaid. On raamatuid, mille järjekorras on mitu inimest.
Kuidas raamatud kätte saab?
Raamatuid saab tellida ise järele tulemiseks kauplusse Harju 1, Tallinnas või pakikappidesse
(2.60) või kulleriga (4.90). Loe rohkem siit.
Millises seisukorras on kasutatud raamatud?
Iga kasutatud raamatu eksemplari juures on märgitud seisukord: väga hea, hea, rahuldav, halb ja vajadust mööda ka täpsustus. Loe lähemalt siit.