Omade juures vangis

Richard Majaku mälestused vangilaagritest

253-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat

Randvelt 2012

Pea igas Eesti peres on pidanud keegi Siberi vangilaagrite õuduseid üle elama. Me oleme lugenud ja kuulnud lugusid kümnetest ja sadadest süütutest inimestest, kes Stalini repressiivaparaadi hammasrataste vahele vangi jäid. Kommunistlik režiim ei halastanud aga mitte ainult teise maailmavaatega inimeste peale, vaid oli armutu ka omade suhtes. Nende omade suhtes, kelle idealistlik utoopia parimast elust ei mahtunud kuidagi Nõukogude võimu karmi reaalsusse. Me pole tahtnud neist siiani rääkida, oleme neist mööda vaadanud ja proovinud neid unustada. Ajalugu ei saa aga olla valiv ja seega oleme otsustanud jutustada loo mehest, kes uskus oma ideaalidesse ning seeläbi paremasse tulevikku. Vaatamata sellele, et tema paljud kamraadid hukkusid «omade» käe läbi ning talle endale sai osaks «omade» poolt aastakümnete pikkune kannatusterada, jäi ta ikka enda valitud teele, ausalt ja uhkelt. See on lugu mehest, kellel ka Stalini ajal Stalini nime kuuldes paha hakkas.

Te hoiate käes rohkem kui veerand sajandit lauasahtlis peidus olnud Richard Majaku (Anslaud, 1884–1984) mälestusi vangilaagris ja asumisel veedetud ajast. Kahel korral Siberisse saadetud ideelist kommunisti Majakut süüdistati paljudes režiimivastastes kuritegudes, millest markantsem oli [i:55219]i tapmiskatse. Neid ridu kirjutades ei uskunud Majak, et need kunagi ilmavalgust näevad. Liiga karm ja realistlik oli läbielatu kirjeldus. Pigem oli see mõeldud mälestustena vaid lähedastele: tütrele ja lapselastele. Richard Majak on pidanud oma elu jooksul mitut väärikat ametit, kuid ilmselgelt võime me kõige väärikamaks pidada õpetajakutset. Sestap uurisime ka Majaku kunagistelt õpilastelt, kuidas nemad neil keerulistel aastatel oma õpetajat mäletavad. Õpilased meenutasid, et tegemist oli esimese õpetajaga, kes tõstis veidi eesriiet tegeliku ja pealesurutud ajaloo vahel. Inimesega, kes rääkis läbielatud õudustest kartmata taas «omade poolt vangistatud olla».

Tuntud südamearst Toomas-Andres Sulling meenutab Majakut viiekümnendatest:
Me polnud kuulnud midagi Stalini terrorist ja Siberi vangilaagritest. Õpetaja Majak rääkis meile ettevaatlikult, samas üsna teravalt Stalini ajal tehtud suurtest hirmutegudest. Ta rääkis meile 1917. aasta revolutsioonist, mida nägi oma silmaga. Ta rääkis klassidevahelisest vihast, tuues ühe näite, kuidas kasakas otse perroonil teise inimese puruks raius. Veel panin tähele, et kui kooli aktusel või mõnel muul üritusel Stalinist head räägiti, siis lahkus õpetaja Majak vaikselt ruumist. Alles hiljem sain aru, et tal hakkas Stalini nime kuuldes paha.
Richard Majaku lapselaps [i:63705] ütleb oma vanaisa kohta:
Ta pidas end kommunistiks ja uskus, et utoopia on võimalik ilma vägivalla ja surveta, inimeste vabal tahtel. Isegi vangilaagrid polnud suutnud teda sellest idealismist võõrutada. Vanaisa ei uhkustanud kunagi ega pannud rinda neid kuldseid kulinaid, mida nõukogude võim oli talle lepituseks andnud. Sest ta ei uskunud sellesse, et see, kuidas maailm tema elu jooksul muutus, oli õige ja õiglane. Ta ei võtnud sellist pealesurutud käsitlust ja ka võimu lepitust kunagi omaks.
Head ajarändamist ning arusaamist, et maailm ei ole must-valge.
Alates 15,00 €
Pea igas Eesti peres on pidanud keegi Siberi vangilaagrite õuduseid üle elama. Me oleme lugenud ja kuulnud lugusid kümnetest ja sadadest süütutest inimestest, kes Stalini repressiivaparaadi hammasrataste vahele vangi jäid. Kommunistlik režiim ei halastanud aga mitte ainult teise maailmavaatega inimeste peale, vaid oli armutu ka omade suhtes. Nende omade suhtes, kelle idealistlik utoopia parimast elust ei mahtunud kuidagi Nõukogude võimu karmi reaalsusse. Me pole tahtnud neist siiani rääkida, oleme neist mööda vaadanud ja proovinud neid unustada. Ajalugu ei saa aga olla valiv ja seega oleme otsustanud jutustada loo mehest, kes uskus oma ideaalidesse ning seeläbi paremasse tulevikku. Vaatamata sellele, et tema paljud kamraadid hukkusid «omade» käe läbi ning talle endale sai osaks «omade» poolt aastakümnete pikkune kannatusterada, jäi ta ikka enda valitud teele, ausalt ja uhkelt. See on lugu mehest, kellel ka Stalini ajal Stalini nime kuuldes paha hakkas.

Te hoiate käes rohkem kui veerand sajandit lauasahtlis peidus olnud Richard Majaku (Anslaud, 1884–1984) mälestusi vangilaagris ja asumisel veedetud ajast. Kahel korral Siberisse saadetud ideelist kommunisti Majakut süüdistati paljudes režiimivastastes kuritegudes, millest markantsem oli [i:55219]i tapmiskatse. Neid ridu kirjutades ei uskunud Majak, et need kunagi ilmavalgust näevad. Liiga karm ja realistlik oli läbielatu kirjeldus. Pigem oli see mõeldud mälestustena vaid lähedastele: tütrele ja lapselastele. Richard Majak on pidanud oma elu jooksul mitut väärikat ametit, kuid ilmselgelt võime me kõige väärikamaks pidada õpetajakutset. Sestap uurisime ka Majaku kunagistelt õpilastelt, kuidas nemad neil keerulistel aastatel oma õpetajat mäletavad. Õpilased meenutasid, et tegemist oli esimese õpetajaga, kes tõstis veidi eesriiet tegeliku ja pealesurutud ajaloo vahel. Inimesega, kes rääkis läbielatud õudustest kartmata taas «omade poolt vangistatud olla».

Tuntud südamearst Toomas-Andres Sulling meenutab Majakut viiekümnendatest:
Me polnud kuulnud midagi Stalini terrorist ja Siberi vangilaagritest. Õpetaja Majak rääkis meile ettevaatlikult, samas üsna teravalt Stalini ajal tehtud suurtest hirmutegudest. Ta rääkis meile 1917. aasta revolutsioonist, mida nägi oma silmaga. Ta rääkis klassidevahelisest vihast, tuues ühe näite, kuidas kasakas otse perroonil teise inimese puruks raius. Veel panin tähele, et kui kooli aktusel või mõnel muul üritusel Stalinist head räägiti, siis lahkus õpetaja Majak vaikselt ruumist. Alles hiljem sain aru, et tal hakkas Stalini nime kuuldes paha.
Richard Majaku lapselaps [i:63705] ütleb oma vanaisa kohta:
Ta pidas end kommunistiks ja uskus, et utoopia on võimalik ilma vägivalla ja surveta, inimeste vabal tahtel. Isegi vangilaagrid polnud suutnud teda sellest idealismist võõrutada. Vanaisa ei uhkustanud kunagi ega pannud rinda neid kuldseid kulinaid, mida nõukogude võim oli talle lepituseks andnud. Sest ta ei uskunud sellesse, et see, kuidas maailm tema elu jooksul muutus, oli õige ja õiglane. Ta ei võtnud sellist pealesurutud käsitlust ja ka võimu lepitust kunagi omaks.
Head ajarändamist ning arusaamist, et maailm ei ole must-valge.
Tooteinfo
Tootekood R0205602
Aasta 2012
Autor Richard Majak
Kirjastus Randvelt
Kujundaja Villu Koskaru
Koostaja Küllo Arjakas
Köide kõva
Lehekülgi 253
EAN 9789949934515
Ümbris ei
Teema