Keelekaitsja 8. osa

Eesti Keele Kaitse Ühingu kogumik

115-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat 8. osa

Eesti Keele Kaitse Ühing 2008

Numbri avavad kaks üldisemat arutlust.
Mureliku alatooniga räägib eesti keelest Indrek Treufeldt. Ta leiab, et keel, nagu ka meedia loodud reaalsus, on sotsiaalne, kokkuleppeline fenomen. Keel on kokkulepe, millest kinnipidamine ei nõua suurt pingutust, küll aga tahtmist. Euroopa Liidu ametliku keele staatus on eesti keele võimalus – võimalus püsida ja areneda. Kas eestlased oskavad ja tahavad seda võimalust kasutada?
«Peame olema nõus kasutama oma emakeelt – see kõlab üsna jaburalt. Aga oht keelele võib lähtuda hoopis ootamatust suunast. Sel aastal siirdus mitu tuhat Eesti gümnaasiumilõpetajat välismaale õppima. Iseenesest on see ju tore! Aga arutlegem teistpidi: kui mingil momendil tekkib kahtlus, kas Eestis on üldse mõtet kõrgharidust omandada, kui enamik gümnaasiumilõpetajatest mõtleb just nõnda, siis pole enam vajadust kõiki asju eesti keeles väljendada. Kui kaob kõrgharidus, siis kaob ühel hetkel ka gümnaasiumiharidus ja nii edasi.
Euroopa Liit on andnud eesti keelele väga erilise võimaluse. Meie keel on üks Euroopa Liidu ametlikest keeltest. Kõik Euroopa Kohtu otsused tõlgitakse eesti keelde.»

Jaan Kaplinski kirjutisest «Keelekaitse – mida, kuidas milleks?» selgub, et keelekaitse ei saa lähtuda ainult õigekeelsussõnaraamatu normingutest ja kildkondlikest ettekirjutustest. Senisest hoopis enam tuleks lähtuda elavast eesti keelest ning keelekorraldajad ja elava keele uurijad peaksid tegema koostööd, mis on siiani olnud peaaegu olematu. «Igatahes tunnen, et mul on õigus oma emakeelele, mida usun tundvat. Emakeelele, mis praegu vajab kaitset kroonukeele poole kiskuva ametliku keele eest.
Ning õigus protestida nende vastu, kes seda emakeelt üsna kahtlase ideoloogia alusel muudavad ja remondivad. Minu meelest peaks keelekorraldus lähtuma emakeele seaduspärasustest, olgu need semantilised või foneetilised. Peaks lähtuma inimeste keelekasutuse põhjalikust uurimisest, mille põhjal siis võiks teha järeldusi sellest, mis läheb ja mis ei lähe mitte. Paraku elavad keelekorraldajad ja elava keele uurijad senini ilmselt väga erinevates maailmades. Oleks kena, kui need maailmad teineteist leiaksid.»
Eksamikirjandist
Keeleõppealased artiklid on seotud abiturientide eksamikirjandi saatusega. Tartu Karlova Gümnaasiumi abiturient Kätriin Kade kirjutab eksamikirjandi kaotamisest õpilase, Reet Vääri aga õppejõu pilguga.
Kätriin Kade märgib: «Õpilased pole katsejänesed, kelle peal eksperimente teha. Peamine küsimus, mis mind kirjandi asendamises eesti keele eksamiga huvitab, on see, kes uuendustest kasu lõikavad. Õpilased need ilmselgelt pole, sest eksamimaht oleks praegusest kolm korda suurem ning ülesehitus kordades keerulisem. Vaevalt et ka õpetajad ...
Praeguse eksamivariandi puhul on õpilasel võimalus eksamiks korralikult ette valmistuda sõltuvalt endale meelepärastest valdkondadest. Minu meelest ongi küpsuskirjandi juures üks parimaid tahke see, et õpilasel on võimalus keskenduda just neile valdkondadele, mis teda kõige enam huvitavad. Seega pean fakti, et abiturient võib kirjandit kirjutada just sel teemal, milles ta iseend kõige kodusemalt tunneb, väga inimlikuks.
Mulle tundub, et kogu selles eksamireformimise tuhinas on ära unustatud, mis on lõpukirjandi eesmärk. 12 aasta jooksul peaks iga õpilane lisaks teoreetilistele teadmistele omandama ka oskuse ennast korralikult väljendada ning arutleda oluliste probleemide üle. Pole ju ilmaasjata kirjandi nimetus küpsuskirjand. See näitab õpilase valmisolekut tulevaseks eluks ning oskust öelda sõna sekka vähemalt tema enda jaoks olulisi valdkondi puudutavatel teemadel.»
Artiklitest «Eesti keel – veel avastamata maa» ja «Eesti keel minu elus» saame teada, mida tähendab eesti keel kahe tuntud inimese jaoks: kirjanik Contra ja teadlane Tõnu Viik räägivad enda suhetest oma emakeelega.
Nõuanded ja keelepoliitika
Viis artiklit on nõuandlikumat laadi. Priit Põhjala kirjutab kolmest kommunikatsioonihälbest, mis võivad kaasneda ebateadliku keelekasutusega. Reet Vääri annab ülevaate suure ja väikese algustähe õigekirjast. Tuginedes ajaloole, arutleb Helmut Piirimäe selle üle, kuidas võiks kirjutada väliskohanimesid eesti keeles. Oma teises artiklis vaatleb Priit Põhjala teksti ühtlustamisega seotud küsimusi – mis on teksti ühtlustamine, milleks see hea on ja kuidas seda teha. Külliki Kask ja Toomas Silk aga õpetavad hoiduma levinud keelevigadest, tuues näiteid ajalehtedest Koit ja Lõunaleht.
Keelepoliitika osa algab Ilmar Tomuski kirjutisega «Uuest keelenõuete määrusest». Tomusk tutvustab põhjalikult uut, 2008. aastast pärinevat määrust, mis kehtestab eesti keele oskuse nõuded nii avaliku kui ka erasektori töötajatele. Põhjalikumalt on juttu Tartu keelehooldekeskuse funktsioonidest ja tegevusest. Sellele keskenduvad nii Helju Valsi, Peeter Pälli, Jüri Sasi kui ka Katrin Mandra kirjutised. Keelehooldekeskus on oluline samm keelepoliitilise programmi «Eesti keele arendamise strateegia 2004–2010» elluviimisel. «Keelekaitsja» võtavad kokku ülevaated keelesündmustest. Eevi Ross tutvustab põhjalikult F. J. Wiedemanni keeleauhinna ajalugu ja laureaate. Wiedemanni keeleauhinna üleandmine on juba aastaid olnud üks Eesti keeleelu tähtsündmusi. Reet Vääri teeb tagasivaate EKKÜ asutamisele. Aime Kinnep kirjutab lähemalt emakeelepäeva tähistamisest, Valter Haamer aga Eesti Kultuuriseltside Ühenduse mõttetalgutest Otepääl. Kogumikku jäävad lõpetama lühike ülevaade EKKÜ tegevusest ja pöördumine Tallinna Ülikooli Katariina kolled˛i asjus ning möödunud keelesündmuste kroonika.

Sisukord:
  • Jaan Kaplinski. Keelekaitse – mida, kuidas, milleks?
  • Indrek Treufeldt. Keelest ja meediast
  • Priit Põhjala. Kolmest kommunikatsioonihälbest
  • Reet Vääri. Suure ja väikese algustähe õigekirjast
  • Helmut Piirimäe. Väliskohanimed eesti keeles
  • Priit Põhjala. Teksti ühtlustamise lühikursus
  • Külliki Kask, Toomas Silk. Levinud keelevigu ajalehtede Koit ja Lõunaleht näitel
  • Ilmar Tomusk. Uuest keelenõuete määrusest
  • Helju Vals. Tartu keelenõuandla – kus ta siis on?
  • Peeter Päll. Keelehooldekeskus tegutseb siiski
  • Jüri Sasi. Keelehoole Tartus
  • Katrin Mandra. Keelehooldekeskuse esimesest tegevusaastast
  • Kätriin Kade. Mõtteid lõpukirjandi teemal
  • Reet Vääri. Õhinaga eksamikirjandi kallal
  • Reet Vääri. Kuidas ministeerium kaotab eksamikirjandi?
  • Contra. Eesti keel – veel avastamata maa
    Tõnu Viik. Eesti keel minu elus
  • Eevi Ross. F. J. Wiedemanni keeleauhind ja selle laureaadid
  • Aime Kinnep. Tartu Laulupeomuuseumis emakeelepäeva tähistamas
  • Valter Haamer. Mõttetalgud Otepääl
  • Eesti keele Kaitse Ühingu kroonika
  • Reet Vääri. Tagasipilk algusse: miks oli vaja asutada Eesti Keele Kaitse Ühing?
  • Eesti Keele Kaitse Ühingu pöördumine
  • Teisi 2008. aasta keelesündmusi
  • Alates 3,26 €
    Numbri avavad kaks üldisemat arutlust.
    Mureliku alatooniga räägib eesti keelest Indrek Treufeldt. Ta leiab, et keel, nagu ka meedia loodud reaalsus, on sotsiaalne, kokkuleppeline fenomen. Keel on kokkulepe, millest kinnipidamine ei nõua suurt pingutust, küll aga tahtmist. Euroopa Liidu ametliku keele staatus on eesti keele võimalus – võimalus püsida ja areneda. Kas eestlased oskavad ja tahavad seda võimalust kasutada?
    «Peame olema nõus kasutama oma emakeelt – see kõlab üsna jaburalt. Aga oht keelele võib lähtuda hoopis ootamatust suunast. Sel aastal siirdus mitu tuhat Eesti gümnaasiumilõpetajat välismaale õppima. Iseenesest on see ju tore! Aga arutlegem teistpidi: kui mingil momendil tekkib kahtlus, kas Eestis on üldse mõtet kõrgharidust omandada, kui enamik gümnaasiumilõpetajatest mõtleb just nõnda, siis pole enam vajadust kõiki asju eesti keeles väljendada. Kui kaob kõrgharidus, siis kaob ühel hetkel ka gümnaasiumiharidus ja nii edasi.
    Euroopa Liit on andnud eesti keelele väga erilise võimaluse. Meie keel on üks Euroopa Liidu ametlikest keeltest. Kõik Euroopa Kohtu otsused tõlgitakse eesti keelde.»

    Jaan Kaplinski kirjutisest «Keelekaitse – mida, kuidas milleks?» selgub, et keelekaitse ei saa lähtuda ainult õigekeelsussõnaraamatu normingutest ja kildkondlikest ettekirjutustest. Senisest hoopis enam tuleks lähtuda elavast eesti keelest ning keelekorraldajad ja elava keele uurijad peaksid tegema koostööd, mis on siiani olnud peaaegu olematu. «Igatahes tunnen, et mul on õigus oma emakeelele, mida usun tundvat. Emakeelele, mis praegu vajab kaitset kroonukeele poole kiskuva ametliku keele eest.
    Ning õigus protestida nende vastu, kes seda emakeelt üsna kahtlase ideoloogia alusel muudavad ja remondivad. Minu meelest peaks keelekorraldus lähtuma emakeele seaduspärasustest, olgu need semantilised või foneetilised. Peaks lähtuma inimeste keelekasutuse põhjalikust uurimisest, mille põhjal siis võiks teha järeldusi sellest, mis läheb ja mis ei lähe mitte. Paraku elavad keelekorraldajad ja elava keele uurijad senini ilmselt väga erinevates maailmades. Oleks kena, kui need maailmad teineteist leiaksid.»
    Eksamikirjandist
    Keeleõppealased artiklid on seotud abiturientide eksamikirjandi saatusega. Tartu Karlova Gümnaasiumi abiturient Kätriin Kade kirjutab eksamikirjandi kaotamisest õpilase, Reet Vääri aga õppejõu pilguga.
    Kätriin Kade märgib: «Õpilased pole katsejänesed, kelle peal eksperimente teha. Peamine küsimus, mis mind kirjandi asendamises eesti keele eksamiga huvitab, on see, kes uuendustest kasu lõikavad. Õpilased need ilmselgelt pole, sest eksamimaht oleks praegusest kolm korda suurem ning ülesehitus kordades keerulisem. Vaevalt et ka õpetajad ...
    Praeguse eksamivariandi puhul on õpilasel võimalus eksamiks korralikult ette valmistuda sõltuvalt endale meelepärastest valdkondadest. Minu meelest ongi küpsuskirjandi juures üks parimaid tahke see, et õpilasel on võimalus keskenduda just neile valdkondadele, mis teda kõige enam huvitavad. Seega pean fakti, et abiturient võib kirjandit kirjutada just sel teemal, milles ta iseend kõige kodusemalt tunneb, väga inimlikuks.
    Mulle tundub, et kogu selles eksamireformimise tuhinas on ära unustatud, mis on lõpukirjandi eesmärk. 12 aasta jooksul peaks iga õpilane lisaks teoreetilistele teadmistele omandama ka oskuse ennast korralikult väljendada ning arutleda oluliste probleemide üle. Pole ju ilmaasjata kirjandi nimetus küpsuskirjand. See näitab õpilase valmisolekut tulevaseks eluks ning oskust öelda sõna sekka vähemalt tema enda jaoks olulisi valdkondi puudutavatel teemadel.»
    Artiklitest «Eesti keel – veel avastamata maa» ja «Eesti keel minu elus» saame teada, mida tähendab eesti keel kahe tuntud inimese jaoks: kirjanik Contra ja teadlane Tõnu Viik räägivad enda suhetest oma emakeelega.
    Nõuanded ja keelepoliitika
    Viis artiklit on nõuandlikumat laadi. Priit Põhjala kirjutab kolmest kommunikatsioonihälbest, mis võivad kaasneda ebateadliku keelekasutusega. Reet Vääri annab ülevaate suure ja väikese algustähe õigekirjast. Tuginedes ajaloole, arutleb Helmut Piirimäe selle üle, kuidas võiks kirjutada väliskohanimesid eesti keeles. Oma teises artiklis vaatleb Priit Põhjala teksti ühtlustamisega seotud küsimusi – mis on teksti ühtlustamine, milleks see hea on ja kuidas seda teha. Külliki Kask ja Toomas Silk aga õpetavad hoiduma levinud keelevigadest, tuues näiteid ajalehtedest Koit ja Lõunaleht.
    Keelepoliitika osa algab Ilmar Tomuski kirjutisega «Uuest keelenõuete määrusest». Tomusk tutvustab põhjalikult uut, 2008. aastast pärinevat määrust, mis kehtestab eesti keele oskuse nõuded nii avaliku kui ka erasektori töötajatele. Põhjalikumalt on juttu Tartu keelehooldekeskuse funktsioonidest ja tegevusest. Sellele keskenduvad nii Helju Valsi, Peeter Pälli, Jüri Sasi kui ka Katrin Mandra kirjutised. Keelehooldekeskus on oluline samm keelepoliitilise programmi «Eesti keele arendamise strateegia 2004–2010» elluviimisel. «Keelekaitsja» võtavad kokku ülevaated keelesündmustest. Eevi Ross tutvustab põhjalikult F. J. Wiedemanni keeleauhinna ajalugu ja laureaate. Wiedemanni keeleauhinna üleandmine on juba aastaid olnud üks Eesti keeleelu tähtsündmusi. Reet Vääri teeb tagasivaate EKKÜ asutamisele. Aime Kinnep kirjutab lähemalt emakeelepäeva tähistamisest, Valter Haamer aga Eesti Kultuuriseltside Ühenduse mõttetalgutest Otepääl. Kogumikku jäävad lõpetama lühike ülevaade EKKÜ tegevusest ja pöördumine Tallinna Ülikooli Katariina kolled˛i asjus ning möödunud keelesündmuste kroonika.

    Sisukord:
  • Jaan Kaplinski. Keelekaitse – mida, kuidas, milleks?
  • Indrek Treufeldt. Keelest ja meediast
  • Priit Põhjala. Kolmest kommunikatsioonihälbest
  • Reet Vääri. Suure ja väikese algustähe õigekirjast
  • Helmut Piirimäe. Väliskohanimed eesti keeles
  • Priit Põhjala. Teksti ühtlustamise lühikursus
  • Külliki Kask, Toomas Silk. Levinud keelevigu ajalehtede Koit ja Lõunaleht näitel
  • Ilmar Tomusk. Uuest keelenõuete määrusest
  • Helju Vals. Tartu keelenõuandla – kus ta siis on?
  • Peeter Päll. Keelehooldekeskus tegutseb siiski
  • Jüri Sasi. Keelehoole Tartus
  • Katrin Mandra. Keelehooldekeskuse esimesest tegevusaastast
  • Kätriin Kade. Mõtteid lõpukirjandi teemal
  • Reet Vääri. Õhinaga eksamikirjandi kallal
  • Reet Vääri. Kuidas ministeerium kaotab eksamikirjandi?
  • Contra. Eesti keel – veel avastamata maa
    Tõnu Viik. Eesti keel minu elus
  • Eevi Ross. F. J. Wiedemanni keeleauhind ja selle laureaadid
  • Aime Kinnep. Tartu Laulupeomuuseumis emakeelepäeva tähistamas
  • Valter Haamer. Mõttetalgud Otepääl
  • Eesti keele Kaitse Ühingu kroonika
  • Reet Vääri. Tagasipilk algusse: miks oli vaja asutada Eesti Keele Kaitse Ühing?
  • Eesti Keele Kaitse Ühingu pöördumine
  • Teisi 2008. aasta keelesündmusi
  • Tooteinfo
    Tootekood R0167370
    Aasta 2008
    Autor
    Osa 8
    Kirjastus Eesti Keele Kaitse Ühing
    Koostaja Priit Põhjala
    Köide pehme
    Lehekülgi 115
    Ümbris ei
    ISSN 14067439
    Teema