Jutt vagurast poisist

Zsigmond Móricz on Ungari rahvapärasemaid kirjanikke. Ta on selge pilguga tõsielu kirjeldaja. Oma sünnimaa inimest ja selle hinge tunneb ta põhjalikult ja oskab seda näidata ka oma lugejaile. Ta paljastab ja maalib lopsakais värvides küll ka sealse talupoja ja väikekodaniku inetuid pahesid, aga ta teeb seda säärase otsekohesuse ning siirusega, et lugejal hakkab neist varjukülgedega romaanitegelasist lausa kahju.
Käesolev, ungari noorsoole nii südamepärane romaan käsitleb vanu, ajastläinud kooliolusid, kus kirjeldusele on võetud kuulsa Debreceni kolleegiumi mitmekesine elu ja vahekorrad õpilaste ja õpetajate vahel. Jutu peakangelane, kelle voorusi tõstetakse esile, ei ole aga autori kirjeldusel sugugi mõni süütu vagur poiss, vaid – nagu igal inimesel – on ka temal oma väikesed pahekesed, mida me aga tema õilsa ja otsekohese hinge juures andestame. Vagur inimene on tavaliselt ikka saamatu ja tema arguse ja mannetuse tõttu jääb ümbrusele nii paljugi tema ilusaid omadusi nähtamatuks, eriti neile, kes oma ükskõiksuses ei püüagi säärasele hingele tungida lähemale. Väikese vagura poisi elu koolis on seepärast täis kibedust ja kannatamisi. Aga paha nägemine ümbruses sunnib just hoiduma pahast ja see ei lase tal saada ühiskonna vihkajaks, vaid hoolimatuse ja kättemaksu asemel istutab kannatamine temasse koguni visadust ja jõudu, nii et väike õppur ihkab saada ühiskonna parandajaks ja õilistajaks. Hea olla ja head teha surmani – see on käesoleva romaani peamõte.