Kogumik sisaldab katkeid Dostojevski mittebelletristlikust pärandist.
Erakirjade, artiklite ja taskuraamatute mustandmärkmete keeles räägib Dostojevski selles kogumikus iseendaga, armastatud naise ja vennaga, lähemate ja kaugemate sugulastega, lihtsalt tuttavatega või hoopis võõraste lugejatega. See on monoloogiline Dostojevski, siin mitte oma kirjanduslike kujude kaudu kõnelev, vaid sügavalt isiklikku väljendav inimene, inimlikult keerukas ja vastuoluline. Me näeme suursugust ja väiklast, avarahingelist ja kitsarinnalist, läbinägelikku ja piiratud inimest. Näeme, et tohutu hulk lausa banaalsuseni lihtsaid tõdesid ja fakte ei luba meil ometi midagi lõplikku järeldada nende ütleja kohta. Juba noorukina inimese saladusele lahendust otsiv Dostojevski jääb ka ise saladuseks. Aga me saame teele asuda, lõputa teele inimese suunas, kui meile pole ka antud pärale jõuda. Ehk on selle lõputuse tunnetamisega kaasnev kahtlemine ja hinnangute absoluutsuse vähenemine ise juba midagi tõelähedast, sest inimene oma saladusega ongi tõde - ja tõde on tee, nagu väitis kunagi S. Kierkegaard.
Peeter Torop