Raamatuid kirjutatakse erinevatel põhjustel – kes tunneb soovi pakkuda teistele kaasamõtlemisainet, kes tahab end mingil viisil teistest eristada. Olen endalt küsinud, miks mina kirjutama hakkasin. Ega oskakski sellele üheselt vastata. Mingi sisemine vajadus, omamoodi sund on pannud vähehaaval kõik selles raamatus esinevad episoodid üles tähendama. Ja selle tegevuse juures hakkad analüüsima enda tegutsemist, mõtlema, kas midagi on valesti tehtud, mida oleks võinud teisiti teha või mida oleks võinud mõni teine inimene muuta. Mälestuste kirjutamine on nagu vabanemine mingist taagast, omamoodi joone alla tõmbamine senisele elule. Pean tunnistama, et tänu sellele raamatule on kõik ka mulle endale tublisti selgemaks saanud.
Külmal jaanuarikuu hommikul 1940. aastal Hiiumaal ilmavalgust näinud inimesehakatisest võrsus läbi raskuste kaugsõidukapten, kes on seilanud kõikidel maailma ookeanidel ja meredel, kes on olnud taasiseeseisvunud Eesti mereväe staabiülem ja hiljem Eesti Mereakadeemia õppejõud. Minu põhiline mõjutaja on olnud meri – minu armastus ja kutsumus nagu paljudel teistel Eesti saartel sündinud poistel. Raamatus on arvukalt pilte ja dokumentide koopiaid, mis kõik kinnitavad esitatud sündmuste tõepärasust. Kui keegi tunneb end kirjeldatu pärast puudutatud olevat, vabandan siiralt – see ei olnud mu eesmärk, olen soovinud vaid asjadest ausalt rääkida. Mälestustes on juttu nii lõbusast kui naljakast, nii kurvast kui traagilisest, nii maalt kui merelt – kõigest sellest, mida olen pidanud läbi elama, pealt nägema või milles kaasosaliseks olema. Algselt kavatsesin mälestused talletada vaid oma pere tarbeks, et järeltulevatel põlvedel tekiks mingi ettekujutus oma esivanemast, kuid siis taipasin, et need tuleks viia laiema lugejaskonna ette – noored meremehed võiksid siit saada üsna tõetruu pildi ühe kapteni tööst ja elust (tõsi küll, peab möönma, et praegustel noortel on kõik kergem, sest nemad võivad kapteniteks saada ilma ideoloogiliste piiranguteta ja neil pole vaja kapten olla «nõukogude korra viljastavates tingimustes«). Head lugemist!
Raamatuid kirjutatakse erinevatel põhjustel – kes tunneb soovi pakkuda teistele kaasamõtlemisainet, kes tahab end mingil viisil teistest eristada. Olen endalt küsinud, miks mina kirjutama hakkasin. Ega oskakski sellele üheselt vastata. Mingi sisemine vajadus, omamoodi sund on pannud vähehaaval kõik selles raamatus esinevad episoodid üles tähendama. Ja selle tegevuse juures hakkad analüüsima enda tegutsemist, mõtlema, kas midagi on valesti tehtud, mida oleks võinud teisiti teha või mida oleks võinud mõni teine inimene muuta. Mälestuste kirjutamine on nagu vabanemine mingist taagast, omamoodi joone alla tõmbamine senisele elule. Pean tunnistama, et tänu sellele raamatule on kõik ka mulle endale tublisti selgemaks saanud.
Külmal jaanuarikuu hommikul 1940. aastal Hiiumaal ilmavalgust näinud inimesehakatisest võrsus läbi raskuste kaugsõidukapten, kes on seilanud kõikidel maailma ookeanidel ja meredel, kes on olnud taasiseeseisvunud Eesti mereväe staabiülem ja hiljem Eesti Mereakadeemia õppejõud. Minu põhiline mõjutaja on olnud meri – minu armastus ja kutsumus nagu paljudel teistel Eesti saartel sündinud poistel. Raamatus on arvukalt pilte ja dokumentide koopiaid, mis kõik kinnitavad esitatud sündmuste tõepärasust. Kui keegi tunneb end kirjeldatu pärast puudutatud olevat, vabandan siiralt – see ei olnud mu eesmärk, olen soovinud vaid asjadest ausalt rääkida. Mälestustes on juttu nii lõbusast kui naljakast, nii kurvast kui traagilisest, nii maalt kui merelt – kõigest sellest, mida olen pidanud läbi elama, pealt nägema või milles kaasosaliseks olema. Algselt kavatsesin mälestused talletada vaid oma pere tarbeks, et järeltulevatel põlvedel tekiks mingi ettekujutus oma esivanemast, kuid siis taipasin, et need tuleks viia laiema lugejaskonna ette – noored meremehed võiksid siit saada üsna tõetruu pildi ühe kapteni tööst ja elust (tõsi küll, peab möönma, et praegustel noortel on kõik kergem, sest nemad võivad kapteniteks saada ilma ideoloogiliste piiranguteta ja neil pole vaja kapten olla «nõukogude korra viljastavates tingimustes«). Head lugemist!
Uued raamatud - suur osa on laos olemas (seisukord>uus), aga suur osa on ka tellimisel (seisukord > uus tellimisel). Tellimisel raamatud saabuvad lattu enamasti 1-2-3 päeva jooksul.
Kasutatud raamatud (seisukord > väga hea, hea, rahuldav) on kõik kohe laos või poes olemas.
Mis siis teha, kui minu otsitud raamat on läbi müüdud?
Leia otsitav raamat täppisotsinguga siit. Saada oma soov info@raamatukoi.ee. Me salvestame selle ja anname teada, kui raamatu leiame. Vahel leiame kiiresti, vahel kulub aastaid. On raamatuid, mille järjekorras on mitu inimest.
Kuidas raamatud kätte saab?
Saadame raamatuid kõigisse pakikappidesse ja kulleriga otse tellija aadressile. Raamatuile saab ka ise kauplustesse järele tulla: Harju tn 1 Tallinnas või Lossi tn 28 Viljandis. Soome, Lätti ja Leetu saadame raamatuid nii pakikappidesse kui tavapostiga, mujale maailmas samuti tavapostiga. Loe lähemalt siit.
Millises seisukorras on kasutatud raamatud?
Iga kasutatud raamatu eksemplari juures on märgitud seisukord: väga hea, hea, rahuldav, halb ja vajadust mööda ka täpsustus. Loe lähemalt siit.
product
https://www.raamatukoi.ee/elu-keeristuules176840Elu keeristuuleshttps://www.raamatukoi.ee/media/catalog/product/R/0/R0205862_862.jpg00EUROutOfStock/elulood ja mälestused/eestiRaamatuid kirjutatakse erinevatel põhjustel – kes tunneb soovi pakkuda teistele kaasamõtlemisainet, kes tahab end mingil viisil teistest eristada. Olen endalt küsinud, miks mina kirjutama hakkasin. Ega oskakski sellele üheselt vastata. Mingi sisemine vajadus, omamoodi sund on pannud vähehaaval kõik selles raamatus esinevad episoodid üles tähendama. Ja selle tegevuse juures hakkad analüüsima enda tegutsemist, mõtlema, kas midagi on valesti tehtud, mida oleks võinud teisiti teha või mida oleks võinud mõni teine inimene muuta. Mälestuste kirjutamine on nagu vabanemine mingist taagast, omamoodi joone alla tõmbamine senisele elule. Pean tunnistama, et tänu sellele raamatule on kõik ka mulle endale tublisti selgemaks saanud. <br /> <br />Külmal jaanuarikuu hommikul 1940. aastal Hiiumaal ilmavalgust näinud inimesehakatisest võrsus läbi raskuste kaugsõidukapten, kes on seilanud kõikidel maailma ookeanidel ja meredel, kes on olnud taasiseeseisvunud Eesti mereväe staabiülem ja hiljem Eesti Mereakadeemia õppejõud. Minu põhiline mõjutaja on olnud meri – minu armastus ja kutsumus nagu paljudel teistel Eesti saartel sündinud poistel. Raamatus on arvukalt pilte ja dokumentide koopiaid, mis kõik kinnitavad esitatud sündmuste tõepärasust. Kui keegi tunneb end kirjeldatu pärast puudutatud olevat, vabandan siiralt – see ei olnud mu eesmärk, olen soovinud vaid asjadest ausalt rääkida. Mälestustes on juttu nii lõbusast kui naljakast, nii kurvast kui traagilisest, nii maalt kui merelt – kõigest sellest, mida olen pidanud läbi elama, pealt nägema või milles kaasosaliseks olema. Algselt kavatsesin mälestused talletada vaid oma pere tarbeks, et järeltulevatel põlvedel tekiks mingi ettekujutus oma esivanemast, kuid siis taipasin, et need tuleks viia laiema lugejaskonna ette – noored meremehed võiksid siit saada üsna tõetruu pildi ühe kapteni tööst ja elust (tõsi küll, peab möönma, et praegustel noortel on kõik kergem, sest nemad võivad kapteniteks saada ilma ideoloogiliste piiranguteta ja neil pole vaja kapten olla «nõukogude korra viljastavates tingimustes«). Head lugemist! Raamatuid kirjutatakse erinevatel põhjustel – kes tunneb soovi pakkuda teistele kaasamõtlemisainet, kes tahab end mingil viisil teistest eristada. Olen endalt küsinud, miks mina kirjutama hakkasin. Ega oskakski sellele üheselt vastata. Mingi sisemine vajadus, omamoodi sund on pannud vähehaaval kõik selles raamatus esinevad episoodid üles tähendama. Ja selle tegevuse juures hakkad analüüsima enda tegutsemist, mõtlema, kas midagi on valesti tehtud, mida oleks võinud teisiti teha või mida oleks võinud mõni teine inimene muuta. Mälestuste kirjutamine on nagu vabanemine mingist taagast, omamoodi joone alla tõmbamine senisele elule. Pean tunnistama, et tänu sellele raamatule on kõik ka mulle endale tublisti selgemaks saanud. <br /> <br />Külmal jaanuarikuu hommikul 1940. aastal Hiiumaal ilmavalgust näinud inimesehakatisest võrsus läbi raskuste kaugsõidukapten, kes on seilanud kõikidel maailma ookeanidel ja meredel, kes on olnud taasiseeseisvunud Eesti mereväe staabiülem ja hiljem Eesti Mereakadeemia õppejõud. Minu põhiline mõjutaja on olnud meri – minu armastus ja kutsumus nagu paljudel teistel Eesti saartel sündinud poistel. Raamatus on arvukalt pilte ja dokumentide koopiaid, mis kõik kinnitavad esitatud sündmuste tõepärasust. Kui keegi tunneb end kirjeldatu pärast puudutatud olevat, vabandan siiralt – see ei olnud mu eesmärk, olen soovinud vaid asjadest ausalt rääkida. Mälestustes on juttu nii lõbusast kui naljakast, nii kurvast kui traagilisest, nii maalt kui merelt – kõigest sellest, mida olen pidanud läbi elama, pealt nägema või milles kaasosaliseks olema. Algselt kavatsesin mälestused talletada vaid oma pere tarbeks, et järeltulevatel põlvedel tekiks mingi ettekujutus oma esivanemast, kuid siis taipasin, et need tuleks viia laiema lugejaskonna ette – noored meremehed võiksid siit saada üsna tõetruu pildi ühe kapteni tööst ja elust (tõsi küll, peab möönma, et praegustel noortel on kõik kergem, sest nemad võivad kapteniteks saada ilma ideoloogiliste piiranguteta ja neil pole vaja kapten olla «nõukogude korra viljastavates tingimustes«). Head lugemist!
