Boba

Valter Ojakääru saatesõna:
Minu arvate Vladimir Sapožninit päris üheselt paika panna ei saagi, ei ajas ega ruumis. Ajas -- nelja inimpõlve riivates, ja ruumis -- tegelikult läbi terve maailma. Pealegi oli ta selliseks paari sõnaga defineeritavaks paikaasetamiseks liiga liikuv ja mitmekülgne inimene. Alati juhtus nii, et kui hakkasid teda uurima ühest küljest, kogesid kohe, kuidas keerab sealsamas sinu ette teise. Ja siis nägimegi, et neid külgi oli ta kolossaalselt pikal eluteel olnud ikka väga palju.
Ta oli minu jaoks alati täiesti unikaalne nähtus, ja isegi mitte ainul Eesti või siis Nõukogude Liidu ulatuses vaadates, vaid maailma mastaabis. Ma usun, et oli olemas temast virtuoossemaid viiulimängijaid, paremaid lauljaid, täiuslikumaid dirigente, osavamaid karaktertantsijaid. Aga samas ma ei tea kedagi, kes oleks eneses kõik need oskused liitunud ja pealegi veel nii kõrgel tasemel.
Muidugi ei piirdunud Sapožnini kunstnikusära veel kaugeltki sellega, mida praegu nimetasin, sest kõik teavad teda suurepärase süvamuusikuna. Ma olen teda kuulnud sõnakunstnikuna ja näinud isegi filminäitlejana. Tean ka tema heliloomingut. Eks see ühtekokku on tõesti midagi ainult Boba Sapožninile omast.
Minu jaoks oli Vladimir Sapožnin ühest küljest inimene, kelles oli väga rohket meistrioskust: ta tegi paljut ütlemata virtuoosselt. Kuid teisest küljest oli tal ka lapse siirast mängurõõmu. See esimene poolus äratas minus imetlust ja teine kutsus kaasa rõõmustama.