Kas usume, et Eestist saab erinevalt teistest riikidest koht, kus jääb kestma 1000-aastane edulugu? Tõenäolisem on see, et meilgi tuleb läbi teha tsükliline protestifaas, sest ükskõik millises ühiskonnas on alati pettunuid, kes sageli täpselt ei teagi, kust nende meelepaha alguse saab. Selles valguses sarnanevad möödunud sajandi kommunistlikud liikumised praeguste populistidega. Vorm on erinev, aga tõukejõud sama. Protest eliidi vastu on kõige vanem protesti vorm. Sel hetkel kohtubki igavesti kannatav rahvas frustreerunud prohvetitega, kellel on pooleli jäänud eneseteostus. Rahvas vajab nimega tegelasi, kes väljendaksid nende ängistust, ja kibestunud ebajumalad vajavad publikut, kes lohutaks nende mutta trambitud ego.
«See oli umbes aastal 1990, kui Tartu ülikooli ajalootudeng ja hilisem õppejõud Juhan Kreem rääkis mulle ühiselamu trepil mõttest, mis teda muigama pani. Ta oli nimelt lugenud Umberto Eco esseed «Elu uues keskajas», kus autor väidab mänguliselt, et meie tänane maailm pöördub tagasi keskaega. See oli intellektuaalselt väga põnev väide.
Aastad möödusid ja ma pöördusin Eco juurde tagasi. Ajendiks sai «tõejärgse ajastu» kommunikatsioonitõrge. Mulle tundus, et tõe ähmastumise probleemi lahenduseks ei ole võlukepp, mis ühel päeval võimaldab meil taas ühtses tõekriteeriumite maailmas edasi elada, vaid pigem siseneme paralleeluniversumite ajajärku.»
Kas usume, et Eestist saab erinevalt teistest riikidest koht, kus jääb kestma 1000-aastane edulugu? Tõenäolisem on see, et meilgi tuleb läbi teha tsükliline protestifaas, sest ükskõik millises ühiskonnas on alati pettunuid, kes sageli täpselt ei teagi, kust nende meelepaha alguse saab. Selles valguses sarnanevad möödunud sajandi kommunistlikud liikumised praeguste populistidega. Vorm on erinev, aga tõukejõud sama. Protest eliidi vastu on kõige vanem protesti vorm. Sel hetkel kohtubki igavesti kannatav rahvas frustreerunud prohvetitega, kellel on pooleli jäänud eneseteostus. Rahvas vajab nimega tegelasi, kes väljendaksid nende ängistust, ja kibestunud ebajumalad vajavad publikut, kes lohutaks nende mutta trambitud ego.
«See oli umbes aastal 1990, kui Tartu ülikooli ajalootudeng ja hilisem õppejõud Juhan Kreem rääkis mulle ühiselamu trepil mõttest, mis teda muigama pani. Ta oli nimelt lugenud Umberto Eco esseed «Elu uues keskajas», kus autor väidab mänguliselt, et meie tänane maailm pöördub tagasi keskaega. See oli intellektuaalselt väga põnev väide.
Aastad möödusid ja ma pöördusin Eco juurde tagasi. Ajendiks sai «tõejärgse ajastu» kommunikatsioonitõrge. Mulle tundus, et tõe ähmastumise probleemi lahenduseks ei ole võlukepp, mis ühel päeval võimaldab meil taas ühtses tõekriteeriumite maailmas edasi elada, vaid pigem siseneme paralleeluniversumite ajajärku.»
Uued raamatud - suur osa on laos olemas (seisukord>uus), aga suur osa on ka tellimisel (seisukord > uus tellimisel). Tellimisel raamatud saabuvad lattu enamasti 1-2-3 päeva jooksul.
Kasutatud raamatud (seisukord > väga hea, hea, rahuldav) on kõik kohe laos või poes olemas.
Mis siis teha, kui minu otsitud raamat on läbi müüdud?
Leia otsitav raamat täppisotsinguga siit. Saada oma soov info@raamatukoi.ee. Me salvestame selle ja anname teada, kui raamatu leiame. Vahel leiame kiiresti, vahel kulub aastaid. On raamatuid, mille järjekorras on mitu inimest.
Kuidas raamatud kätte saab?
Saadame raamatuid kõigisse pakikappidesse ja kulleriga otse tellija aadressile. Raamatuile saab ka ise kauplustesse järele tulla: Harju tn 1 Tallinnas või Lossi tn 28 Viljandis. Soome, Lätti ja Leetu saadame raamatuid nii pakikappidesse kui tavapostiga, mujale maailmas samuti tavapostiga. Loe lähemalt siit.
Millises seisukorras on kasutatud raamatud?
Iga kasutatud raamatu eksemplari juures on märgitud seisukord: väga hea, hea, rahuldav, halb ja vajadust mööda ka täpsustus. Loe lähemalt siit.
product
https://www.raamatukoi.ee/kuidas-hullud-said-prohvetiteks373394Kuidas hullud said prohvetitekshttps://www.raamatukoi.ee/media/catalog/product/9/7/9789916615812-356_3.webp15.515.5EURInStock/ilukirjandus/esseistika, dokumentalistika/Kõik raamatud/ühiskondKas usume, et Eestist saab erinevalt teistest riikidest koht, kus jääb kestma 1000-aastane edulugu? Tõenäolisem on see, et meilgi tuleb läbi teha tsükliline protestifaas, sest ükskõik millises ühiskonnas on alati pettunuid, kes sageli täpselt ei teagi, kust nende meelepaha alguse saab. Selles valguses sarnanevad möödunud sajandi kommunistlikud liikumised praeguste populistidega. Vorm on erinev, aga tõukejõud sama. Protest eliidi vastu on kõige vanem protesti vorm. Sel hetkel kohtubki igavesti kannatav rahvas frustreerunud prohvetitega, kellel on pooleli jäänud eneseteostus. Rahvas vajab nimega tegelasi, kes väljendaksid nende ängistust, ja kibestunud ebajumalad vajavad publikut, kes lohutaks nende mutta trambitud ego.<br /><br /><i>«See oli umbes aastal 1990, kui Tartu ülikooli ajalootudeng ja hilisem õppejõud Juhan Kreem rääkis mulle ühiselamu trepil mõttest, mis teda muigama pani. Ta oli nimelt lugenud Umberto Eco esseed «Elu uues keskajas», kus autor väidab mänguliselt, et meie tänane maailm pöördub tagasi keskaega. See oli intellektuaalselt väga põnev väide.<br /><br />Aastad möödusid ja ma pöördusin Eco juurde tagasi. Ajendiks sai «tõejärgse ajastu» kommunikatsioonitõrge. Mulle tundus, et tõe ähmastumise probleemi lahenduseks ei ole võlukepp, mis ühel päeval võimaldab meil taas ühtses tõekriteeriumite maailmas edasi elada, vaid pigem siseneme paralleeluniversumite ajajärku.»</i> Kas usume, et Eestist saab erinevalt teistest riikidest koht, kus jääb kestma 1000-aastane edulugu? Tõenäolisem on see, et meilgi tuleb läbi teha tsükliline protestifaas, sest ükskõik millises ühiskonnas on alati pettunuid, kes sageli täpselt ei teagi, kust nende meelepaha alguse saab. Selles valguses sarnanevad möödunud sajandi kommunistlikud liikumised praeguste populistidega. Vorm on erinev, aga tõukejõud sama. Protest eliidi vastu on kõige vanem protesti vorm. Sel hetkel kohtubki igavesti kannatav rahvas frustreerunud prohvetitega, kellel on pooleli jäänud eneseteostus. Rahvas vajab nimega tegelasi, kes väljendaksid nende ängistust, ja kibestunud ebajumalad vajavad publikut, kes lohutaks nende mutta trambitud ego.<br /><br /><i>«See oli umbes aastal 1990, kui Tartu ülikooli ajalootudeng ja hilisem õppejõud Juhan Kreem rääkis mulle ühiselamu trepil mõttest, mis teda muigama pani. Ta oli nimelt lugenud Umberto Eco esseed «Elu uues keskajas», kus autor väidab mänguliselt, et meie tänane maailm pöördub tagasi keskaega. See oli intellektuaalselt väga põnev väide.<br /><br />Aastad möödusid ja ma pöördusin Eco juurde tagasi. Ajendiks sai «tõejärgse ajastu» kommunikatsioonitõrge. Mulle tundus, et tõe ähmastumise probleemi lahenduseks ei ole võlukepp, mis ühel päeval võimaldab meil taas ühtses tõekriteeriumite maailmas edasi elada, vaid pigem siseneme paralleeluniversumite ajajärku.»</i>