Raamatu «Selle kevade tervitus» saatesõnas, meenutades oma eelmist esseedekogu «Pildi ilu rikkumise paratamatus» (2017), kirjutab VIIVI LUIK:
«Pildi ilu...» eessõna lõpulauset tasub tänagi meenutada. See kõlab nii: «Mis algab aastaga 2017, seda me veel näeme.» Käesoleva raamatu saatesõnasse on põhjust kirjutada: «Mis algab aastaga 2020, seda me veel näeme.» Raamatu pealkiri «Selle kevade tervitus» ei ole juhuslik. See ongi tervitus 2020. aasta kevadest, mille vääramatut saabumist olen aimanud oma väga ammuses luuletuses «Istume laua juures...».
Kõik raamatus olevad tekstid asetuvad nii või teisiti 2020. aasta iseäraliku pandeemiakevade taustale. Omandavad mõningaid uusi mõõtmeid ja tähendusi, mis mind ennast mõnevõrra on üllatanud.
Viivi Luige raamat «Selle kevade tervitus» sisaldab tema viimastel aastatel kirjutatud artikleid ja ettekandeid ning ka uusi esseid, mis on kirjutatud 2020. aastal. Raamatus on avaldatud seni kaante vahel ilmumata intervjuud ja esinemised; kuuldemäng «Koera süda» ja ooperilibreto «Pilli hääl». Teose ülesehituses on kasutatud väljavõtteid Viivi Luige romaanidest ja luulest. Nende valitud kirjakohtadega ulatab kirjastus lugejale võtme avamaks ust Viivi Luige loomingu külluslikku aeda. Luige teostele on iseloomulik, et siin aeg kogu aeg liigub – lugedes leiate end olevat justkui ajarändur, kes ühekorraga elab nii olevikus, minevikus kui tulevikus. Ikka nii, et pilved rändasid omasoodu,kõrgepingetraadid undasid, põllutöödele tekkisid uued kombainid, uued traktorid ja uued inimesed, pääsukesed saabusid ja lahkusid,aeg ja mõtteviis muutus. («Seitsmes rahukevad», 1985.) Ja nagu on prohvetlikud sõnad tema 1982. aastal kirjutatud luuletuses «Istume laua juures…»: Ehk ei tulegi kevad, / vaid hoopis midagi muud. (Luulekogu «Rängast rõõmust»).
Raamat «Selle kevade tervitus» on täis saladusi ja avastusi. Kui te selle teose avate ja lugema asute, võib tekkida tunne, et see polegi raamat, vaid teie enda elu, nagu see kunagi oli, ja täna on.
Raamatu lõpus on avaldatud Viivi Luige loomingu bibliograafia.
Raamatu «Selle kevade tervitus» saatesõnas, meenutades oma eelmist esseedekogu «Pildi ilu rikkumise paratamatus» (2017), kirjutab VIIVI LUIK:
«Pildi ilu...» eessõna lõpulauset tasub tänagi meenutada. See kõlab nii: «Mis algab aastaga 2017, seda me veel näeme.» Käesoleva raamatu saatesõnasse on põhjust kirjutada: «Mis algab aastaga 2020, seda me veel näeme.» Raamatu pealkiri «Selle kevade tervitus» ei ole juhuslik. See ongi tervitus 2020. aasta kevadest, mille vääramatut saabumist olen aimanud oma väga ammuses luuletuses «Istume laua juures...».
Kõik raamatus olevad tekstid asetuvad nii või teisiti 2020. aasta iseäraliku pandeemiakevade taustale. Omandavad mõningaid uusi mõõtmeid ja tähendusi, mis mind ennast mõnevõrra on üllatanud.
Viivi Luige raamat «Selle kevade tervitus» sisaldab tema viimastel aastatel kirjutatud artikleid ja ettekandeid ning ka uusi esseid, mis on kirjutatud 2020. aastal. Raamatus on avaldatud seni kaante vahel ilmumata intervjuud ja esinemised; kuuldemäng «Koera süda» ja ooperilibreto «Pilli hääl». Teose ülesehituses on kasutatud väljavõtteid Viivi Luige romaanidest ja luulest. Nende valitud kirjakohtadega ulatab kirjastus lugejale võtme avamaks ust Viivi Luige loomingu külluslikku aeda. Luige teostele on iseloomulik, et siin aeg kogu aeg liigub – lugedes leiate end olevat justkui ajarändur, kes ühekorraga elab nii olevikus, minevikus kui tulevikus. Ikka nii, et pilved rändasid omasoodu,kõrgepingetraadid undasid, põllutöödele tekkisid uued kombainid, uued traktorid ja uued inimesed, pääsukesed saabusid ja lahkusid,aeg ja mõtteviis muutus. («Seitsmes rahukevad», 1985.) Ja nagu on prohvetlikud sõnad tema 1982. aastal kirjutatud luuletuses «Istume laua juures…»: Ehk ei tulegi kevad, / vaid hoopis midagi muud. (Luulekogu «Rängast rõõmust»).
Raamat «Selle kevade tervitus» on täis saladusi ja avastusi. Kui te selle teose avate ja lugema asute, võib tekkida tunne, et see polegi raamat, vaid teie enda elu, nagu see kunagi oli, ja täna on.
Raamatu lõpus on avaldatud Viivi Luige loomingu bibliograafia.
Uued raamatud - suur osa on laos olemas (seisukord>uus), aga suur osa on ka tellimisel (seisukord > uus tellimisel). Tellimisel raamatud saabuvad lattu enamasti 1-2-3 päeva jooksul.
Kasutatud raamatud (seisukord > väga hea, hea, rahuldav) on kõik kohe laos või poes olemas.
Mis siis teha, kui minu otsitud raamat on läbi müüdud?
Leia otsitav raamat täppisotsinguga siit. Saada oma soov info@raamatukoi.ee. Me salvestame selle ja anname teada, kui raamatu leiame. Vahel leiame kiiresti, vahel kulub aastaid. On raamatuid, mille järjekorras on mitu inimest.
Kuidas raamatud kätte saab?
Saadame raamatuid kõigisse pakikappidesse ja kulleriga otse tellija aadressile. Raamatuile saab ka ise kauplustesse järele tulla: Harju tn 1 Tallinnas või Lossi tn 28 Viljandis. Soome, Lätti ja Leetu saadame raamatuid nii pakikappidesse kui tavapostiga, mujale maailmas samuti tavapostiga. Loe lähemalt siit.
Millises seisukorras on kasutatud raamatud?
Iga kasutatud raamatu eksemplari juures on märgitud seisukord: väga hea, hea, rahuldav, halb ja vajadust mööda ka täpsustus. Loe lähemalt siit.
product
https://www.raamatukoi.ee/selle-kevade-tervitus342260Selle kevade tervitushttps://www.raamatukoi.ee/media/catalog/product/9/7/9789949738670-130.webp1818EURInStock/ilukirjandus/esseistika, dokumentalistikaRaamatu «Selle kevade tervitus» saatesõnas, meenutades oma eelmist esseedekogu «Pildi ilu rikkumise paratamatus» (2017), kirjutab VIIVI LUIK:<br /><br /><i>«Pildi ilu...» eessõna lõpulauset tasub tänagi meenutada. See kõlab nii: «Mis algab aastaga 2017, seda me veel näeme.»<br />Käesoleva raamatu saatesõnasse on põhjust kirjutada: «Mis algab aastaga 2020, seda me veel näeme.»<br />Raamatu pealkiri «Selle kevade tervitus» ei ole juhuslik. See ongi tervitus 2020. aasta kevadest, mille vääramatut saabumist olen aimanud oma väga ammuses luuletuses «Istume laua juures...».<br /><br />Kõik raamatus olevad tekstid asetuvad nii või teisiti 2020. aasta iseäraliku pandeemiakevade taustale. Omandavad mõningaid uusi mõõtmeid ja tähendusi, mis mind ennast mõnevõrra on üllatanud.</i><br /><br />Viivi Luige raamat «Selle kevade tervitus» sisaldab tema viimastel aastatel kirjutatud artikleid ja ettekandeid ning ka uusi esseid, mis on kirjutatud 2020. aastal. <br />Raamatus on avaldatud seni kaante vahel ilmumata intervjuud ja esinemised; kuuldemäng «Koera süda» ja ooperilibreto «Pilli hääl». Teose ülesehituses on kasutatud väljavõtteid Viivi Luige romaanidest ja luulest. Nende valitud kirjakohtadega ulatab kirjastus lugejale võtme avamaks ust Viivi Luige loomingu külluslikku aeda. Luige teostele on iseloomulik, et siin aeg kogu aeg liigub – lugedes leiate end olevat justkui ajarändur, kes ühekorraga elab nii olevikus, minevikus kui tulevikus. Ikka nii, et <i>pilved rändasid omasoodu,kõrgepingetraadid undasid, põllutöödele tekkisid uued kombainid, uued traktorid ja uued inimesed, pääsukesed saabusid ja lahkusid,aeg ja mõtteviis muutus.</i> («Seitsmes rahukevad», 1985.) Ja nagu on prohvetlikud sõnad tema 1982. aastal kirjutatud luuletuses «Istume laua juures…»: <i>Ehk ei tulegi kevad, / vaid hoopis midagi muud.</i> (Luulekogu «Rängast rõõmust»).<br /><br />Raamat «Selle kevade tervitus» on täis saladusi ja avastusi. Kui te selle teose avate ja lugema asute, võib tekkida tunne, et see polegi raamat, vaid teie enda elu, nagu see kunagi oli, ja täna on.<br /><br />Raamatu lõpus on avaldatud Viivi Luige loomingu bibliograafia. Raamatu «Selle kevade tervitus» saatesõnas, meenutades oma eelmist esseedekogu «Pildi ilu rikkumise paratamatus» (2017), kirjutab VIIVI LUIK:<br /><br /><i>«Pildi ilu...» eessõna lõpulauset tasub tänagi meenutada. See kõlab nii: «Mis algab aastaga 2017, seda me veel näeme.»<br />Käesoleva raamatu saatesõnasse on põhjust kirjutada: «Mis algab aastaga 2020, seda me veel näeme.»<br />Raamatu pealkiri «Selle kevade tervitus» ei ole juhuslik. See ongi tervitus 2020. aasta kevadest, mille vääramatut saabumist olen aimanud oma väga ammuses luuletuses «Istume laua juures...».<br /><br />Kõik raamatus olevad tekstid asetuvad nii või teisiti 2020. aasta iseäraliku pandeemiakevade taustale. Omandavad mõningaid uusi mõõtmeid ja tähendusi, mis mind ennast mõnevõrra on üllatanud.</i><br /><br />Viivi Luige raamat «Selle kevade tervitus» sisaldab tema viimastel aastatel kirjutatud artikleid ja ettekandeid ning ka uusi esseid, mis on kirjutatud 2020. aastal. <br />Raamatus on avaldatud seni kaante vahel ilmumata intervjuud ja esinemised; kuuldemäng «Koera süda» ja ooperilibreto «Pilli hääl». Teose ülesehituses on kasutatud väljavõtteid Viivi Luige romaanidest ja luulest. Nende valitud kirjakohtadega ulatab kirjastus lugejale võtme avamaks ust Viivi Luige loomingu külluslikku aeda. Luige teostele on iseloomulik, et siin aeg kogu aeg liigub – lugedes leiate end olevat justkui ajarändur, kes ühekorraga elab nii olevikus, minevikus kui tulevikus. Ikka nii, et <i>pilved rändasid omasoodu,kõrgepingetraadid undasid, põllutöödele tekkisid uued kombainid, uued traktorid ja uued inimesed, pääsukesed saabusid ja lahkusid,aeg ja mõtteviis muutus.</i> («Seitsmes rahukevad», 1985.) Ja nagu on prohvetlikud sõnad tema 1982. aastal kirjutatud luuletuses «Istume laua juures…»: <i>Ehk ei tulegi kevad, / vaid hoopis midagi muud.</i> (Luulekogu «Rängast rõõmust»).<br /><br />Raamat «Selle kevade tervitus» on täis saladusi ja avastusi. Kui te selle teose avate ja lugema asute, võib tekkida tunne, et see polegi raamat, vaid teie enda elu, nagu see kunagi oli, ja täna on.<br /><br />Raamatu lõpus on avaldatud Viivi Luige loomingu bibliograafia.