Kas eesti kultuuril on ühtne ja läbi aegade muutumatu tuum, mis end igas uues ajaloolises situatsioonis veidi erinevalt ilmutab? Või ongi hoopis ootuspärane, et iga kultuur muutub aja jooksul tundmatuseni? Kas «naiselikkus» ja «mehelikkus» on universaalsed, üldinimlikud, bioloogilisest aluspõhjast tingitud mõisted? Või sõltuvad ka need alati konkreetsest kultuurist? Ja mis üldse on kultuur? Kas inimene peab selle alati omaks võtma kui paratamatuse? Või on see midagi, mida ühe ühiskonna liikmed kogu aeg kollektiivselt ümber teevad?
Teoreetilised vaidlused eksivad harva päeva- ja nädalalehtede veergudele. Ühe ilmeka erandi pakub 2017. aasta lõpul Eesti ajakirjanduses puhkenud sotsiaalse konstruktivismi debatt, mis kestis üle aasta ja mis on nüüd tänuväärselt koondatud ühtede kaante vahele koos mõne olulise täiendusega. Kogu oma suures kirevuses, akadeemilistest argumentidest publitsistliku plärtsumiseni, pakub see lugejale hea võimaluse kujundada omaenda seisukoht mitmes sotsiaalse filosoofia sõlmküsimuses. — Marek Tamm, ajaloolane
Kõige moodsamad ja teravamad tänapäeva probleemid, mille üle murravad piike nii ühiskonnauurijad ja kultuurikriitikud kui ka murelikud lihtkodanikud, on tihtipeale vähemalt osalt ka väga vanad, et mitte öelda iidsed küsimused. Mis on tegelik? On see «objektiivne reaalsus», mis ei sõltu subjektide arvamustest selle kohta, või on see üksnes mentaalne konstruktsioon, mis asendab tegelikkust, kas seda varjates või sootuks selle asemele astudes, nii et mentaalne — või kui soovite, sotsiaalne — konstruktsioon ongi ainus reaalsus. Kultuuriloolasele meenuvad kohe realistide ja nominalistide tulised debatid keskajal, ja veel palju varasem Kratylose ja Hermogenese väitlus selle üle, kas asjade nimed on asjadega seotud loomuse või üksnes kokkuleppe poolest (st on sotsiaalsed konstruktsioonid). Seda põnevam on kultuuriuurijale jälgida tänapäevast debatti eesti ühiskonnas, millest antud kogumik annab suurepärase ülevaate. — Mihhail Lotman, kultuurisemiootik
Kas eesti kultuuril on ühtne ja läbi aegade muutumatu tuum, mis end igas uues ajaloolises situatsioonis veidi erinevalt ilmutab? Või ongi hoopis ootuspärane, et iga kultuur muutub aja jooksul tundmatuseni? Kas «naiselikkus» ja «mehelikkus» on universaalsed, üldinimlikud, bioloogilisest aluspõhjast tingitud mõisted? Või sõltuvad ka need alati konkreetsest kultuurist? Ja mis üldse on kultuur? Kas inimene peab selle alati omaks võtma kui paratamatuse? Või on see midagi, mida ühe ühiskonna liikmed kogu aeg kollektiivselt ümber teevad?
Teoreetilised vaidlused eksivad harva päeva- ja nädalalehtede veergudele. Ühe ilmeka erandi pakub 2017. aasta lõpul Eesti ajakirjanduses puhkenud sotsiaalse konstruktivismi debatt, mis kestis üle aasta ja mis on nüüd tänuväärselt koondatud ühtede kaante vahele koos mõne olulise täiendusega. Kogu oma suures kirevuses, akadeemilistest argumentidest publitsistliku plärtsumiseni, pakub see lugejale hea võimaluse kujundada omaenda seisukoht mitmes sotsiaalse filosoofia sõlmküsimuses. — Marek Tamm, ajaloolane
Kõige moodsamad ja teravamad tänapäeva probleemid, mille üle murravad piike nii ühiskonnauurijad ja kultuurikriitikud kui ka murelikud lihtkodanikud, on tihtipeale vähemalt osalt ka väga vanad, et mitte öelda iidsed küsimused. Mis on tegelik? On see «objektiivne reaalsus», mis ei sõltu subjektide arvamustest selle kohta, või on see üksnes mentaalne konstruktsioon, mis asendab tegelikkust, kas seda varjates või sootuks selle asemele astudes, nii et mentaalne — või kui soovite, sotsiaalne — konstruktsioon ongi ainus reaalsus. Kultuuriloolasele meenuvad kohe realistide ja nominalistide tulised debatid keskajal, ja veel palju varasem Kratylose ja Hermogenese väitlus selle üle, kas asjade nimed on asjadega seotud loomuse või üksnes kokkuleppe poolest (st on sotsiaalsed konstruktsioonid). Seda põnevam on kultuuriuurijale jälgida tänapäevast debatti eesti ühiskonnas, millest antud kogumik annab suurepärase ülevaate. — Mihhail Lotman, kultuurisemiootik
Uued raamatud - suur osa on laos olemas (seisukord>uus), aga suur osa on ka tellimisel (seisukord > uus tellimisel). Tellimisel raamatud saabuvad lattu enamasti 1-2-3 päeva jooksul.
Kasutatud raamatud (seisukord > väga hea, hea, rahuldav) on kõik kohe laos või poes olemas.
Mis siis teha, kui minu otsitud raamat on läbi müüdud?
Leia otsitav raamat täppisotsinguga siit. Saada oma soov info@raamatukoi.ee. Me salvestame selle ja anname teada, kui raamatu leiame. Vahel leiame kiiresti, vahel kulub aastaid. On raamatuid, mille järjekorras on mitu inimest.
Kuidas raamatud kätte saab?
Saadame raamatuid kõigisse pakikappidesse ja kulleriga otse tellija aadressile. Raamatuile saab ka ise kauplustesse järele tulla: Harju tn 1 Tallinnas või Lossi tn 28 Viljandis. Soome, Lätti ja Leetu saadame raamatuid nii pakikappidesse kui tavapostiga, mujale maailmas samuti tavapostiga. Loe lähemalt siit.
Millises seisukorras on kasutatud raamatud?
Iga kasutatud raamatu eksemplari juures on märgitud seisukord: väga hea, hea, rahuldav, halb ja vajadust mööda ka täpsustus. Loe lähemalt siit.
product
https://www.raamatukoi.ee/tegelikkus-ja-sotsiaalsed-konstruktsioonid48575Tegelikkus ja sotsiaalsed konstruktsioonidhttps://www.raamatukoi.ee/media/catalog/product/9/7/9789949734115-704_4_2.webp1111EURInStock/Kõik raamatud/teatmekirjandus/humaniora, socialia/Kõik raamatud/humaniora, socialia/Kõik raamatud/humaniora, socialia/filosoofia ja loogika/Kõik raamatud/humaniora, socialia/keeleteadusKas eesti kultuuril on ühtne ja läbi aegade muutumatu tuum, mis end igas uues ajaloolises situatsioonis veidi erinevalt ilmutab? Või ongi hoopis ootuspärane, et iga kultuur muutub aja jooksul tundmatuseni? Kas «naiselikkus» ja «mehelikkus» on universaalsed, üldinimlikud, bioloogilisest aluspõhjast tingitud mõisted? Või sõltuvad ka need alati konkreetsest kultuurist? Ja mis üldse on kultuur? Kas inimene peab selle alati omaks võtma kui paratamatuse? Või on see midagi, mida ühe ühiskonna liikmed kogu aeg kollektiivselt ümber teevad?<br /><br />Teoreetilised vaidlused eksivad harva päeva- ja nädalalehtede veergudele. Ühe ilmeka erandi pakub 2017. aasta lõpul Eesti ajakirjanduses puhkenud sotsiaalse konstruktivismi debatt, mis kestis üle aasta ja mis on nüüd tänuväärselt koondatud ühtede kaante vahele koos mõne olulise täiendusega. Kogu oma suures kirevuses, akadeemilistest argumentidest publitsistliku plärtsumiseni, pakub see lugejale hea võimaluse kujundada omaenda seisukoht mitmes sotsiaalse filosoofia sõlmküsimuses.<br />— Marek Tamm, ajaloolane<br /><br />Kõige moodsamad ja teravamad tänapäeva probleemid, mille üle murravad piike nii ühiskonnauurijad ja kultuurikriitikud kui ka murelikud lihtkodanikud, on tihtipeale vähemalt osalt ka väga vanad, et mitte öelda iidsed küsimused. Mis on tegelik? On see «objektiivne reaalsus», mis ei sõltu subjektide arvamustest selle kohta, või on see üksnes mentaalne konstruktsioon, mis asendab tegelikkust, kas seda varjates või sootuks selle asemele astudes, nii et mentaalne — või kui soovite, sotsiaalne — konstruktsioon ongi ainus reaalsus. Kultuuriloolasele meenuvad kohe realistide ja nominalistide tulised debatid keskajal, ja veel palju varasem Kratylose ja Hermogenese väitlus selle üle, kas asjade nimed on asjadega seotud loomuse või üksnes kokkuleppe poolest (st on sotsiaalsed konstruktsioonid). Seda põnevam on kultuuriuurijale jälgida tänapäevast debatti eesti ühiskonnas, millest antud kogumik annab suurepärase ülevaate. <br />— Mihhail Lotman, kultuurisemiootik Kas eesti kultuuril on ühtne ja läbi aegade muutumatu tuum, mis end igas uues ajaloolises situatsioonis veidi erinevalt ilmutab? Või ongi hoopis ootuspärane, et iga kultuur muutub aja jooksul tundmatuseni? Kas «naiselikkus» ja «mehelikkus» on universaalsed, üldinimlikud, bioloogilisest aluspõhjast tingitud mõisted? Või sõltuvad ka need alati konkreetsest kultuurist? Ja mis üldse on kultuur? Kas inimene peab selle alati omaks võtma kui paratamatuse? Või on see midagi, mida ühe ühiskonna liikmed kogu aeg kollektiivselt ümber teevad?<br /><br />Teoreetilised vaidlused eksivad harva päeva- ja nädalalehtede veergudele. Ühe ilmeka erandi pakub 2017. aasta lõpul Eesti ajakirjanduses puhkenud sotsiaalse konstruktivismi debatt, mis kestis üle aasta ja mis on nüüd tänuväärselt koondatud ühtede kaante vahele koos mõne olulise täiendusega. Kogu oma suures kirevuses, akadeemilistest argumentidest publitsistliku plärtsumiseni, pakub see lugejale hea võimaluse kujundada omaenda seisukoht mitmes sotsiaalse filosoofia sõlmküsimuses.<br />— Marek Tamm, ajaloolane<br /><br />Kõige moodsamad ja teravamad tänapäeva probleemid, mille üle murravad piike nii ühiskonnauurijad ja kultuurikriitikud kui ka murelikud lihtkodanikud, on tihtipeale vähemalt osalt ka väga vanad, et mitte öelda iidsed küsimused. Mis on tegelik? On see «objektiivne reaalsus», mis ei sõltu subjektide arvamustest selle kohta, või on see üksnes mentaalne konstruktsioon, mis asendab tegelikkust, kas seda varjates või sootuks selle asemele astudes, nii et mentaalne — või kui soovite, sotsiaalne — konstruktsioon ongi ainus reaalsus. Kultuuriloolasele meenuvad kohe realistide ja nominalistide tulised debatid keskajal, ja veel palju varasem Kratylose ja Hermogenese väitlus selle üle, kas asjade nimed on asjadega seotud loomuse või üksnes kokkuleppe poolest (st on sotsiaalsed konstruktsioonid). Seda põnevam on kultuuriuurijale jälgida tänapäevast debatti eesti ühiskonnas, millest antud kogumik annab suurepärase ülevaate. <br />— Mihhail Lotman, kultuurisemiootik
