Eesti taasiseseisvusaja esimese naiskirikuõpetaja Juta Siiraku (s. 1929) mälestused nii lapsepõlvest Virumaal kui ka ajast, mil meie maa vappus Punaarmee tankide all. Õppimine EELK Konsistooriumis Tallinnas 1948-1949, detailsed mälestused küüditamisest 1949. a., küüditatuna Siberis... Tagasi Eestis 1956, uue kodu rajamine Harjumaal Keila kandis, uus algus jälle EELK Konsistooriumis 1973 – nüüd juba kindlalt valitud teel.
September 1944, Eestimaa «vabastamine»: «Küla, kuhu õhtuhämaras jõudsime, oli peaaegu tühi, keegi siiski juhatas meid ühte tallu, kust inimesed polnud ära läinud. Sinna jõudnud, kuulsime kõige süngemat häält, mida elus olen kuulnud – vene tankide müra ja tundsime, kuidas maa väriseb roomikute all. Vist mingi sisemine kaitsemehhanism pühkis mälestustest selle öö. Järgmised päevad oli vaid ahastav nutt. Tundus, et pisaratel pole lõppu ja peale pisarate pole enam midagi jäänud. Olime kaotanud kõik: oma tuleviku, lootuse, armastuse, oma vabaduse, oma Eestimaa. Maa, millel kõnnime, maa, mis meid toidab, maa, mida armastan mina ja mu rahvas.»
Eesti taasiseseisvusaja esimese naiskirikuõpetaja Juta Siiraku (s. 1929) mälestused nii lapsepõlvest Virumaal kui ka ajast, mil meie maa vappus Punaarmee tankide all. Õppimine EELK Konsistooriumis Tallinnas 1948-1949, detailsed mälestused küüditamisest 1949. a., küüditatuna Siberis... Tagasi Eestis 1956, uue kodu rajamine Harjumaal Keila kandis, uus algus jälle EELK Konsistooriumis 1973 – nüüd juba kindlalt valitud teel.
September 1944, Eestimaa «vabastamine»: «Küla, kuhu õhtuhämaras jõudsime, oli peaaegu tühi, keegi siiski juhatas meid ühte tallu, kust inimesed polnud ära läinud. Sinna jõudnud, kuulsime kõige süngemat häält, mida elus olen kuulnud – vene tankide müra ja tundsime, kuidas maa väriseb roomikute all. Vist mingi sisemine kaitsemehhanism pühkis mälestustest selle öö. Järgmised päevad oli vaid ahastav nutt. Tundus, et pisaratel pole lõppu ja peale pisarate pole enam midagi jäänud. Olime kaotanud kõik: oma tuleviku, lootuse, armastuse, oma vabaduse, oma Eestimaa. Maa, millel kõnnime, maa, mis meid toidab, maa, mida armastan mina ja mu rahvas.»
Uued raamatud - suur osa on laos olemas (seisukord>uus), aga suur osa on ka tellimisel (seisukord > uus tellimisel). Tellimisel raamatud saabuvad lattu enamasti 1-2-3 päeva jooksul.
Kasutatud raamatud (seisukord > väga hea, hea, rahuldav) on kõik kohe laos või poes olemas.
Mis siis teha, kui minu otsitud raamat on läbi müüdud?
Leia otsitav raamat täppisotsinguga siit. Saada oma soov info@raamatukoi.ee. Me salvestame selle ja anname teada, kui raamatu leiame. Vahel leiame kiiresti, vahel kulub aastaid. On raamatuid, mille järjekorras on mitu inimest.
Kuidas raamatud kätte saab?
Saadame raamatuid kõigisse pakikappidesse ja kulleriga otse tellija aadressile. Raamatuile saab ka ise kauplustesse järele tulla: Harju tn 1 Tallinnas või Lossi tn 28 Viljandis. Soome, Lätti ja Leetu saadame raamatuid nii pakikappidesse kui tavapostiga, mujale maailmas samuti tavapostiga. Loe lähemalt siit.
Millises seisukorras on kasutatud raamatud?
Iga kasutatud raamatu eksemplari juures on märgitud seisukord: väga hea, hea, rahuldav, halb ja vajadust mööda ka täpsustus. Loe lähemalt siit.
product
https://www.raamatukoi.ee/kui-kodud-lõhuti163615Kui kodud lõhutihttps://www.raamatukoi.ee/media/catalog/product/9/7/9789949904136-097.webp00EUROutOfStock/elulood ja mälestused/eestiEesti taasiseseisvusaja esimese naiskirikuõpetaja Juta Siiraku (s. 1929) mälestused nii lapsepõlvest Virumaal kui ka ajast, mil meie maa vappus Punaarmee tankide all. <br />Õppimine EELK Konsistooriumis Tallinnas 1948-1949, detailsed mälestused küüditamisest 1949. a., küüditatuna Siberis... Tagasi Eestis 1956, uue kodu rajamine Harjumaal Keila kandis, uus algus jälle EELK Konsistooriumis 1973 – nüüd juba kindlalt valitud teel. <br /> <br />September 1944, Eestimaa «vabastamine»: <br />«Küla, kuhu õhtuhämaras jõudsime, oli peaaegu tühi, keegi siiski juhatas meid ühte tallu, kust inimesed polnud ära läinud. Sinna jõudnud, kuulsime kõige süngemat häält, mida elus olen kuulnud – vene tankide müra ja tundsime, kuidas maa väriseb roomikute all. Vist mingi sisemine kaitsemehhanism pühkis mälestustest selle öö. Järgmised päevad oli vaid ahastav nutt. Tundus, et pisaratel pole lõppu ja peale pisarate pole enam midagi jäänud. Olime kaotanud kõik: oma tuleviku, lootuse, armastuse, oma vabaduse, oma Eestimaa. Maa, millel kõnnime, maa, mis meid toidab, maa, mida armastan mina ja mu rahvas.» Eesti taasiseseisvusaja esimese naiskirikuõpetaja Juta Siiraku (s. 1929) mälestused nii lapsepõlvest Virumaal kui ka ajast, mil meie maa vappus Punaarmee tankide all. <br />Õppimine EELK Konsistooriumis Tallinnas 1948-1949, detailsed mälestused küüditamisest 1949. a., küüditatuna Siberis... Tagasi Eestis 1956, uue kodu rajamine Harjumaal Keila kandis, uus algus jälle EELK Konsistooriumis 1973 – nüüd juba kindlalt valitud teel. <br /> <br />September 1944, Eestimaa «vabastamine»: <br />«Küla, kuhu õhtuhämaras jõudsime, oli peaaegu tühi, keegi siiski juhatas meid ühte tallu, kust inimesed polnud ära läinud. Sinna jõudnud, kuulsime kõige süngemat häält, mida elus olen kuulnud – vene tankide müra ja tundsime, kuidas maa väriseb roomikute all. Vist mingi sisemine kaitsemehhanism pühkis mälestustest selle öö. Järgmised päevad oli vaid ahastav nutt. Tundus, et pisaratel pole lõppu ja peale pisarate pole enam midagi jäänud. Olime kaotanud kõik: oma tuleviku, lootuse, armastuse, oma vabaduse, oma Eestimaa. Maa, millel kõnnime, maa, mis meid toidab, maa, mida armastan mina ja mu rahvas.»