Kogutud teosed 5. osa

Mati Unt on kahes 1990. aastal ilmunud romaanis «Öös on asju» ja «Doonori meelespea» asunud otsima tegelikkuse taga müüti, suurejoonelist muistset lugu, millel heiastuksid tänapäevased heitlused ja mis annaks meie elule ja võitlusele mõtte ja sügavuse. Loomulikult teab ta ette selliste katsete spekulatiivsust ja on seetõttu eneseirooniline.

Justkui Mati Undi idee fix´ist, pimedusehirmust, lähtuv hämarteos «Öös on asju» mütologiseerib elektrit, pimeduse vastandit. Nagu ikka on Undi sümboolika lootusetult eklektiline ja mitmekihiline – Tiibeti müstika, antiikmütoloogia, evangeelium – katsuvad justkui üksteise võidu seletada autori sihti, jättes tõlgendusvõimalused ometi avatuks. Tavapäraselt lisandub veel publitsistlik tasand, olgu linnalegendide või populaarteaduse näol. Suurte dihhotoomiate kokkupõrge laheneb romaanis Lennart Meri – kellest sai peagi välisminister ja siis president – leiutatud ajutise lahendusega.

Viljeldes suuresti samu tegelikkuse ja mütoloogia haakimise trikke, on «Doonori meelespea» siiski hoopis lugejasõbralikum. Seda tänu läbivale süžeele, mille aluseks on kaks lugu: esiteks Bram Stokeri romaan «Dracula» (1897) ja teiseks Lydia Koidula ja tema abikaasa Eduard «Edushing» Michelsoni postmortaalne saatus – vampiiridena. Et Dracula oli parajasti kõige laiemalt tuntud idaeurooplane ja sobis hästi kommunismi koleduste võrdkujuks, leidis romaan tõlkeski mõistmist. Mati Undi müütilised ja müstilised linnalegendid neis kahes romaanis on jäänud eesti kirjanduses erandlikuks. Need eruditsiooni ja mängulusti kokkupuutepinnal sündinud somnambuulid pole tõenäoliselt rahvuse tõsimeelse vaimuga suuremat kooskõla leidnud. Vahest leiab Mati Undi erandlikkus selgeima tõestuse just romaanides «Öös on asju ja «Doonori meelespea».