Inimsoo koidikul

«See jutt kujutab eelajaloolist elu. Ta kõneleb sellest ajast, kus Prantsuse- ja Inglismaa wahel weel merd ei olnud, kus nimetatud maad olid lahutamata. Sel ajal wõis jalgsi minna Prantsusmaalt Inglismaale! Thames ei olnud siis weel iseseisew jõgi. Ta weeretas oma wee madalate, soiste kallaste wahel Rheini jõkke, millega koos ta siis edasi woolas mööda madalat lagendikku. See lagendik on praegu Saksamere põhi. Selajal ei olnud seda madalat kaldaäärset maad, mida kutsutakse Sirrey krahwkonnaks, ja kõik tema lõunapoolne osa sünnitas mäeaheliku, mille külgi ehtisid ilusad okaspuumetsad, kuna ta tipud olid pea aasta ümber kaetud walge lumega. Neist mägedest on järele jäänud ainult jäljed, mida tuntakse Leit-Hill, Pitch-Hill ja Hind-Head nimede all. Alumisil mäeastmeil laiusid õitswad aasad, kus elutsesid metshobuste karjad, - seal kaswasid ka suurepärased kastani- ja jalakametsad, milles armastasid elada hall karu ja hüään, kuna puude okstel ahwid otsisid enestele toitu. Ja weel allpool - metsariba ja haljendawa soo wahel, selle jõe kaldal, mis weel tänini alal on ja mis Way nime kannab - sündis kurbmäng, millest ma tahan teile jutustada. See sündis wiiekümne tuhande aasta eest! - kui geoloogide arwutused õiged on.»