Pöördepunktid

Sel õhtul tunnetas aednik Noor erilise selgusega, kuidas elu alates tema siiatulekust sügisel oli kasvanud ja avardunud. Kuna ta poisis töö vastu huvi õhutas, kasvas see temas eneseski. Virgusid vanad mälestused kordaminekutest, elustusid kaunid rõõmud rahuldatud enesetundest. Kuid hoopis teised lood olid tema abilisega. Kahel puhkepäevale järgneval päeval elas väike Rein üle raskeid siseheitlusi. Ka tema mõtles linnupuuridele ja õlgmattidele. Uinudeski oli silmade ees kõik segamini. Õlgmatid ja ühes puuriga allakukkunud kuldnokapojad. Mõnikord ärgates arvas ta end peos hoidvat pulgale aetud nöörikera, kuid just kõrvuti seesuguste elamustega hakkaski tal süda valutama. See oli hilja tuikav ja piinav tunne. Ei sobinud kevadet oodata ja samal ajal Tõnu ja Olga juurest viinapudeleid kotiga selga võtta ja linna minna. Tõsi küll, ta oli varemgi niiviisi linna marssinud ja sealjuures ennast päris tähtsana tundnud. Ta oleks Tõnule meeleldi öelnud, et tema viina müütama ei lähe, kuid ei saanud sellega hakkama. Ja mis saigi tema sellest? Tasu selle eest läks vana Pauli kõrist alla. Mis sellest, et Julius Noor oli säärast väljendust laitnud. Praegu ta ei saanud teisiti -- ta vankus trotsist ja oli õnnetu.
Nüüd seisis ta Julius Noore ees ja ütles:
«Ma homme vist tööle ei tule.»
See oli kõige raskem, nii raske, et ta sealjuures pidi maha vaatama.

Sisukord:

Taluteenija Marta

Väike süda

Noor aednik

Minu nuga

Õnnestunud külv