Peeter Toominga monoloog: «Kuidas kõige veenvamalt kõnelda Sulle oma armastusest, Saaremaa? Kui ma hoian Sinu sooja kätt oma peos ja mu mõtted on Sinus lahustunud, kui ma meenutan Sinu sõrmi paitamas merelaineid keskpäevapäikeses, tean end viibivat Saaremaa liivarandadel. Kui ma silitan Su juukseid, mis säravad õhtupäikese pronksis, arvan end viibivat Saaremaa pankade kõrgeil kaldapealseil. Kui ma tunnen oma põsel Sinu hingeõhku, mis joovastab enam, kui kõige magusam mõdu, usun end kõndivat Saaremaa tuultes. Kui ma näen enda ees Sinu sügavaid silmi, võiksin öelda, et sukeldun Saaremaa rannavetesse. Kui tunnen Su huuli, tean end igaveseks jäävat Saaremaa kadakate ja kivide, kiviaedade ja rookatuste rüppe. Kuidas veel rääkida oma armastusest, Saaremaa? Kui Sa suled silmad, et hüvasti jätta, meenutan avatud tareust kutsumas mõnusasse koldesooja. Kui Sa libistad minu peost oma käe, et minekuks lehvitada, meenutan tuulikutiibade nagisevat keerlemist ja jahutolmus meest nende ringtantsus. Kui Sa pöörad end minust ära, et lahkuda, meenutan kalureid, kelle igahommikusele püügileminekule järgneb tagasitulek. Kas pean ma veel rääkima oma armastusest, Saaremaa?»
Peeter Toominga monoloog: «Kuidas kõige veenvamalt kõnelda Sulle oma armastusest, Saaremaa? Kui ma hoian Sinu sooja kätt oma peos ja mu mõtted on Sinus lahustunud, kui ma meenutan Sinu sõrmi paitamas merelaineid keskpäevapäikeses, tean end viibivat Saaremaa liivarandadel. Kui ma silitan Su juukseid, mis säravad õhtupäikese pronksis, arvan end viibivat Saaremaa pankade kõrgeil kaldapealseil. Kui ma tunnen oma põsel Sinu hingeõhku, mis joovastab enam, kui kõige magusam mõdu, usun end kõndivat Saaremaa tuultes. Kui ma näen enda ees Sinu sügavaid silmi, võiksin öelda, et sukeldun Saaremaa rannavetesse. Kui tunnen Su huuli, tean end igaveseks jäävat Saaremaa kadakate ja kivide, kiviaedade ja rookatuste rüppe. Kuidas veel rääkida oma armastusest, Saaremaa? Kui Sa suled silmad, et hüvasti jätta, meenutan avatud tareust kutsumas mõnusasse koldesooja. Kui Sa libistad minu peost oma käe, et minekuks lehvitada, meenutan tuulikutiibade nagisevat keerlemist ja jahutolmus meest nende ringtantsus. Kui Sa pöörad end minust ära, et lahkuda, meenutan kalureid, kelle igahommikusele püügileminekule järgneb tagasitulek. Kas pean ma veel rääkima oma armastusest, Saaremaa?»
Uued raamatud - suur osa on laos olemas (seisukord>uus), aga suur osa on ka tellimisel (seisukord > uus tellimisel). Tellimisel raamatud saabuvad lattu enamasti 1-2-3 päeva jooksul.
Kasutatud raamatud (seisukord > väga hea, hea, rahuldav) on kõik kohe laos või poes olemas.
Mis siis teha, kui minu otsitud raamat on läbi müüdud?
Leia otsitav raamat täppisotsinguga siit. Saada oma soov info@raamatukoi.ee. Me salvestame selle ja anname teada, kui raamatu leiame. Vahel leiame kiiresti, vahel kulub aastaid. On raamatuid, mille järjekorras on mitu inimest.
Kuidas raamatud kätte saab?
Saadame raamatuid kõigisse pakikappidesse ja kulleriga otse tellija aadressile. Raamatuile saab ka ise kauplustesse järele tulla: Harju tn 1 Tallinnas või Lossi tn 28 Viljandis. Soome, Lätti ja Leetu saadame raamatuid nii pakikappidesse kui tavapostiga, mujale maailmas samuti tavapostiga. Loe lähemalt siit.
Millises seisukorras on kasutatud raamatud?
Iga kasutatud raamatu eksemplari juures on märgitud seisukord: väga hea, hea, rahuldav, halb ja vajadust mööda ka täpsustus. Loe lähemalt siit.
product
https://www.raamatukoi.ee/saaremaa_198270653Saaremaahttps://www.raamatukoi.ee/media/catalog/product/s/a/saaremaa_1982-841_7_1.webp55EURInStock/Kõik raamatud/kunst/fotograafiaPeeter Toominga monoloog: <br />«Kuidas kõige veenvamalt kõnelda Sulle oma armastusest, Saaremaa? <br />Kui ma hoian Sinu sooja kätt oma peos ja mu mõtted on Sinus lahustunud, kui ma meenutan Sinu sõrmi paitamas merelaineid keskpäevapäikeses, tean end viibivat Saaremaa liivarandadel. <br />Kui ma silitan Su juukseid, mis säravad õhtupäikese pronksis, arvan end viibivat Saaremaa pankade kõrgeil kaldapealseil. <br />Kui ma tunnen oma põsel Sinu hingeõhku, mis joovastab enam, kui kõige magusam mõdu, usun end kõndivat Saaremaa tuultes. <br />Kui ma näen enda ees Sinu sügavaid silmi, võiksin öelda, et sukeldun Saaremaa rannavetesse. <br />Kui tunnen Su huuli, tean end igaveseks jäävat Saaremaa kadakate ja kivide, kiviaedade ja rookatuste rüppe. <br />Kuidas veel rääkida oma armastusest, Saaremaa? <br />Kui Sa suled silmad, et hüvasti jätta, meenutan avatud tareust kutsumas mõnusasse koldesooja. <br />Kui Sa libistad minu peost oma käe, et minekuks lehvitada, meenutan tuulikutiibade nagisevat keerlemist ja jahutolmus meest nende ringtantsus. <br />Kui Sa pöörad end minust ära, et lahkuda, meenutan kalureid, kelle igahommikusele püügileminekule järgneb tagasitulek. <br />Kas pean ma veel rääkima oma armastusest, Saaremaa?» Peeter Toominga monoloog: <br />«Kuidas kõige veenvamalt kõnelda Sulle oma armastusest, Saaremaa? <br />Kui ma hoian Sinu sooja kätt oma peos ja mu mõtted on Sinus lahustunud, kui ma meenutan Sinu sõrmi paitamas merelaineid keskpäevapäikeses, tean end viibivat Saaremaa liivarandadel. <br />Kui ma silitan Su juukseid, mis säravad õhtupäikese pronksis, arvan end viibivat Saaremaa pankade kõrgeil kaldapealseil. <br />Kui ma tunnen oma põsel Sinu hingeõhku, mis joovastab enam, kui kõige magusam mõdu, usun end kõndivat Saaremaa tuultes. <br />Kui ma näen enda ees Sinu sügavaid silmi, võiksin öelda, et sukeldun Saaremaa rannavetesse. <br />Kui tunnen Su huuli, tean end igaveseks jäävat Saaremaa kadakate ja kivide, kiviaedade ja rookatuste rüppe. <br />Kuidas veel rääkida oma armastusest, Saaremaa? <br />Kui Sa suled silmad, et hüvasti jätta, meenutan avatud tareust kutsumas mõnusasse koldesooja. <br />Kui Sa libistad minu peost oma käe, et minekuks lehvitada, meenutan tuulikutiibade nagisevat keerlemist ja jahutolmus meest nende ringtantsus. <br />Kui Sa pöörad end minust ära, et lahkuda, meenutan kalureid, kelle igahommikusele püügileminekule järgneb tagasitulek. <br />Kas pean ma veel rääkima oma armastusest, Saaremaa?»