Auk

«Ah et mina kummardun liiga sügavasti?» ehmus ametiühingutegelane, kes üha rohkem taipama hakkas. «Meil on seal ametiühingubüroos juba üks liiga suur ülistaja, mina olen siis nüüd liiga suur kummardaja?»
Ja ametiühinguvolinik läks, süda valu täis ja suu kinni, oma ametiühinguasutusse, orkester tema kannul.
Paljaks niidetud jäätmaal hõljus surnud heina ja alasti jäänud rõske mulla lõhn, mistõttu oli veelgi selgemini tunda elu üleüldist kurbust ja tühisuse valu. Voštševile pisteti labidas pihku, ta pigistas seda käte vahel, nagu kavatseks tõe mullapõrmust välja kaevata; kõigest ilma, oleks Voštšev nõustunud ilma olema ka elu mõttest, kuid ta igatses seda vähemalt nähagi mõne teise ligilähedal oleva inimese keha aines - ja selleks et viibida tolle teise inimese juures, oli ta valmis ohverdama tööle kogu oma nõrga, mõttest ja mõttetusest kurnatud keha.
Keset jäätmaad seisis insener, alles noorepoolne, kuid looduse tahtel juba halli peaga mees. Tema kujutluses oli kogu maailm surnud keha: ta otsustas maailma üle nende osade järgi, mis ta ise oli juba ehitisteks vorminud - maailm oli kõikjal alistunud tema terasele ja kaalutlevale mõistusele, mida piiras vaid teadmine looduse inertsusest; materjal oli alati alistunud täpsusele ja kannatlikkusele, järelikult oli see surnud ja hingetu. Inimene aga oli kõige selle tuima aine keskel elav ja väärikas ning sellepärast naeratas insener nüüd töömeestele viisakalt. Voštšev nägi, et inseneri põsed on roosad, kuid mitte heast toitumisest, vaid südame ülemäärasest põksumisest, ja Voštševile meeldis, et selle mehe süda muretseb ja põksub.