Aleksander Aspel
Kirjad Pariisist
584-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat sarjast Eesti mõttelugu
Ilmamaa 2000
«Ma ei saa kõnelda Aleksander Aspelist nii teadvalt, nagu oleks soovitav, sest ei tunne tema emakeelt ja pole järelikult saanud jagada temaga seda leiba ja veini, milleks on lapsepõlve sõnad. Ta oli ülearugi tagasihoidlik ja tihti ei püüdnudki end teistele arusaadavaks teha. Sellele vaatamata avaldusid tema õilsus ja arukus tuhandel viisil. Meil oli vestlusi, mis lubasid teda paremini tundma õppida ja panid mu temasse kiinduma.
Aleksander Aspel oli kahtlemata oma põlvkonna ärksamaid vaime Euroopas. Julgen väita, et tema saatus oli -- sündmustevaesusest ja tegemiste üksluisusest hoolimata, ning vaatamata sellele, et prantsuse, hiljem inglise keel tema elu vallutasid -- üks meie ajastu poeetilisemaid.
Miks siis? Eks ikka sellepärast, et tänapäeval on poeedi tõde maapagu, kas ta seda tahab või ei. Samas, tema ülesanne on koguda ja välja öelda sõnu, mis võivad olla väärtuslikud meile kõigile Ühiste väärtuste lagunemise korral, mida näeme kõikjal toimuvat, on igaüks meist määratud üksijäämisele -- ja mitte ainult (ning isegi mitte eelkõige) kirjanik, kelle teoseid loetakse ja kellele seeläbi sünnib sõpru. Kuid ühiskonna lõhustudes on siiski poeet see, kes killustuse süvenemist ja rusuva vaikuse levimist kõige tugevamini tajub Nagu ütleb Hölderlin: tema osaks on olla rändaja, see, kes liigub paigast paika läbi algava öö »
Yves Bonnefoy
«Luule asus temas endas. Raamatud olid tema ainus maailm, ta liikus seal nagu laps, pidevalt aarete jahil, nautides käänakuid, mida tal tuli läbida.
Kui ma loen uuesti seda diskreetset sissejuhtust, millega ta avab prantsuse luule ingliskeelse antoloogia, siis olen kindel, et tema tõeline koht oli selles teoses, omasuguste hulgas.
Muidugi ei saa ma kunagi teada, kas Aspel on kirjutanud luuletusi, ja kui, siis mis keeles -- võibolla kättesaamatus. Kuid miski ei võta mult veendumust, et olen saanud temalt seesmise elu pidevat valgust, Miski ei takista mind mõtlemast, et olen kohanud tema näol üht meie aja kõige tõelisemat poeeti.
Minu veendumust pole põhjustanud ükski «poeetiline tekst», vaid ühe inimese olemisintensiivsus, keda kogu elu saatis poeesia, ja kelle töö ning olemasolu minu arvates kõige otsesemalt tõestas seda, mida on teoses «Logique de la philosophie» öelnud Eric Weil: «Poeet on see, kes on tõeline inimene, ja inimene on ta sel määral, mil on ta poeet.»»
Alain Delahaye
Aleksander Aspel oli kahtlemata oma põlvkonna ärksamaid vaime Euroopas. Julgen väita, et tema saatus oli -- sündmustevaesusest ja tegemiste üksluisusest hoolimata, ning vaatamata sellele, et prantsuse, hiljem inglise keel tema elu vallutasid -- üks meie ajastu poeetilisemaid.
Miks siis? Eks ikka sellepärast, et tänapäeval on poeedi tõde maapagu, kas ta seda tahab või ei. Samas, tema ülesanne on koguda ja välja öelda sõnu, mis võivad olla väärtuslikud meile kõigile Ühiste väärtuste lagunemise korral, mida näeme kõikjal toimuvat, on igaüks meist määratud üksijäämisele -- ja mitte ainult (ning isegi mitte eelkõige) kirjanik, kelle teoseid loetakse ja kellele seeläbi sünnib sõpru. Kuid ühiskonna lõhustudes on siiski poeet see, kes killustuse süvenemist ja rusuva vaikuse levimist kõige tugevamini tajub Nagu ütleb Hölderlin: tema osaks on olla rändaja, see, kes liigub paigast paika läbi algava öö »
Yves Bonnefoy
«Luule asus temas endas. Raamatud olid tema ainus maailm, ta liikus seal nagu laps, pidevalt aarete jahil, nautides käänakuid, mida tal tuli läbida.
Kui ma loen uuesti seda diskreetset sissejuhtust, millega ta avab prantsuse luule ingliskeelse antoloogia, siis olen kindel, et tema tõeline koht oli selles teoses, omasuguste hulgas.
Muidugi ei saa ma kunagi teada, kas Aspel on kirjutanud luuletusi, ja kui, siis mis keeles -- võibolla kättesaamatus. Kuid miski ei võta mult veendumust, et olen saanud temalt seesmise elu pidevat valgust, Miski ei takista mind mõtlemast, et olen kohanud tema näol üht meie aja kõige tõelisemat poeeti.
Minu veendumust pole põhjustanud ükski «poeetiline tekst», vaid ühe inimese olemisintensiivsus, keda kogu elu saatis poeesia, ja kelle töö ning olemasolu minu arvates kõige otsesemalt tõestas seda, mida on teoses «Logique de la philosophie» öelnud Eric Weil: «Poeet on see, kes on tõeline inimene, ja inimene on ta sel määral, mil on ta poeet.»»
Alain Delahaye
Alates
8,00 €
«Ma ei saa kõnelda Aleksander Aspelist nii teadvalt, nagu oleks soovitav, sest ei tunne tema emakeelt ja pole järelikult saanud jagada temaga seda leiba ja veini, milleks on lapsepõlve sõnad. Ta oli ülearugi tagasihoidlik ja tihti ei püüdnudki end teistele arusaadavaks teha. Sellele vaatamata avaldusid tema õilsus ja arukus tuhandel viisil. Meil oli vestlusi, mis lubasid teda paremini tundma õppida ja panid mu temasse kiinduma.
Aleksander Aspel oli kahtlemata oma põlvkonna ärksamaid vaime Euroopas. Julgen väita, et tema saatus oli -- sündmustevaesusest ja tegemiste üksluisusest hoolimata, ning vaatamata sellele, et prantsuse, hiljem inglise keel tema elu vallutasid -- üks meie ajastu poeetilisemaid.
Miks siis? Eks ikka sellepärast, et tänapäeval on poeedi tõde maapagu, kas ta seda tahab või ei. Samas, tema ülesanne on koguda ja välja öelda sõnu, mis võivad olla väärtuslikud meile kõigile Ühiste väärtuste lagunemise korral, mida näeme kõikjal toimuvat, on igaüks meist määratud üksijäämisele -- ja mitte ainult (ning isegi mitte eelkõige) kirjanik, kelle teoseid loetakse ja kellele seeläbi sünnib sõpru. Kuid ühiskonna lõhustudes on siiski poeet see, kes killustuse süvenemist ja rusuva vaikuse levimist kõige tugevamini tajub Nagu ütleb Hölderlin: tema osaks on olla rändaja, see, kes liigub paigast paika läbi algava öö »
Yves Bonnefoy
«Luule asus temas endas. Raamatud olid tema ainus maailm, ta liikus seal nagu laps, pidevalt aarete jahil, nautides käänakuid, mida tal tuli läbida.
Kui ma loen uuesti seda diskreetset sissejuhtust, millega ta avab prantsuse luule ingliskeelse antoloogia, siis olen kindel, et tema tõeline koht oli selles teoses, omasuguste hulgas.
Muidugi ei saa ma kunagi teada, kas Aspel on kirjutanud luuletusi, ja kui, siis mis keeles -- võibolla kättesaamatus. Kuid miski ei võta mult veendumust, et olen saanud temalt seesmise elu pidevat valgust, Miski ei takista mind mõtlemast, et olen kohanud tema näol üht meie aja kõige tõelisemat poeeti.
Minu veendumust pole põhjustanud ükski «poeetiline tekst», vaid ühe inimese olemisintensiivsus, keda kogu elu saatis poeesia, ja kelle töö ning olemasolu minu arvates kõige otsesemalt tõestas seda, mida on teoses «Logique de la philosophie» öelnud Eric Weil: «Poeet on see, kes on tõeline inimene, ja inimene on ta sel määral, mil on ta poeet.»»
Alain Delahaye
Aleksander Aspel oli kahtlemata oma põlvkonna ärksamaid vaime Euroopas. Julgen väita, et tema saatus oli -- sündmustevaesusest ja tegemiste üksluisusest hoolimata, ning vaatamata sellele, et prantsuse, hiljem inglise keel tema elu vallutasid -- üks meie ajastu poeetilisemaid.
Miks siis? Eks ikka sellepärast, et tänapäeval on poeedi tõde maapagu, kas ta seda tahab või ei. Samas, tema ülesanne on koguda ja välja öelda sõnu, mis võivad olla väärtuslikud meile kõigile Ühiste väärtuste lagunemise korral, mida näeme kõikjal toimuvat, on igaüks meist määratud üksijäämisele -- ja mitte ainult (ning isegi mitte eelkõige) kirjanik, kelle teoseid loetakse ja kellele seeläbi sünnib sõpru. Kuid ühiskonna lõhustudes on siiski poeet see, kes killustuse süvenemist ja rusuva vaikuse levimist kõige tugevamini tajub Nagu ütleb Hölderlin: tema osaks on olla rändaja, see, kes liigub paigast paika läbi algava öö »
Yves Bonnefoy
«Luule asus temas endas. Raamatud olid tema ainus maailm, ta liikus seal nagu laps, pidevalt aarete jahil, nautides käänakuid, mida tal tuli läbida.
Kui ma loen uuesti seda diskreetset sissejuhtust, millega ta avab prantsuse luule ingliskeelse antoloogia, siis olen kindel, et tema tõeline koht oli selles teoses, omasuguste hulgas.
Muidugi ei saa ma kunagi teada, kas Aspel on kirjutanud luuletusi, ja kui, siis mis keeles -- võibolla kättesaamatus. Kuid miski ei võta mult veendumust, et olen saanud temalt seesmise elu pidevat valgust, Miski ei takista mind mõtlemast, et olen kohanud tema näol üht meie aja kõige tõelisemat poeeti.
Minu veendumust pole põhjustanud ükski «poeetiline tekst», vaid ühe inimese olemisintensiivsus, keda kogu elu saatis poeesia, ja kelle töö ning olemasolu minu arvates kõige otsesemalt tõestas seda, mida on teoses «Logique de la philosophie» öelnud Eric Weil: «Poeet on see, kes on tõeline inimene, ja inimene on ta sel määral, mil on ta poeet.»»
Alain Delahaye
| Tootekood | R0003846 |
|---|---|
| Aasta | 2000 |
| Autor | Aleksander Aspel |
| Sari | Eesti mõttelugu |
| Kirjastus | Ilmamaa |
| Kujundaja | Kaljo Põllu |
| Koostaja | Külliki Vulf |
| Köide | kõva |
| Lehekülgi | 584 |
| EAN | 9789985878859 |
| Ümbris | jah |
| ISBN | 998587885x |
| ISSN | 10241604 |
| Keel | eesti |
| Teema | kirjandusteadus ja -kriitika |
Kas kõik raamatud on kohe saadaval?
Uued raamatud - suur osa on laos olemas (seisukord>uus), aga suur osa on ka tellimisel (seisukord > uus tellimisel). Tellimisel raamatud saabuvad lattu enamasti 1-2-3 päeva jooksul.
Kasutatud raamatud (seisukord > väga hea, hea, rahuldav) on kõik kohe laos või poes olemas.
Mis siis teha, kui minu otsitud raamat on läbi müüdud?
Leia otsitav raamat täppisotsinguga siit.
Saada oma soov info@raamatukoi.ee. Me salvestame selle ja anname teada, kui raamatu
leiame. Vahel leiame kiiresti, vahel kulub aastaid. On raamatuid, mille järjekorras on mitu inimest.
Kuidas raamatud kätte saab?
Saadame raamatuid kõigisse pakikappidesse ja kulleriga otse tellija aadressile. Raamatuile saab ka ise kauplustesse järele tulla: Harju tn 1 Tallinnas või Lossi tn 28 Viljandis. Soome, Lätti ja Leetu saadame raamatuid nii pakikappidesse kui tavapostiga, mujale maailmas samuti tavapostiga. Loe lähemalt siit.
Millises seisukorras on kasutatud raamatud?
Iga kasutatud raamatu eksemplari juures on märgitud seisukord: väga hea, hea, rahuldav, halb ja vajadust mööda ka täpsustus. Loe lähemalt siit.